Ütleme nii, et see album tuli nagu välk selgest taevast või siis pauk klarnetivarrest.
No kes siis ei teaks geniaalseid muusikuid Aleksandr aka Faershteini, Marten Altrovi ja DJ Banditit juba varasematest aegadest. Mehed, kes on eksperimenteerinud eri kollektiivides aastaid kui mitte aastakümneid. Teinud vigureid alates nu metal’ist kuni nüüdisklassikani välja. Selles koosluses sidusid nad end kenasti kolmekesi kokku ühisele vinüülkettale, kus ühes idamaises loos laseb häälepaelad valla ka „Eesti laulu“ finaali jõudnud Nika. Bänd ise ei taha end piiritleda ega kasti paigutada, kuid siiski võiks neid nimetada future jazz’iks, segumiks väga põnevast elektroonikast, kus on helipildis kõik äärealad nende servi puudutades nii üleval kui all, nii vasakul kui paremal maitsekalt ära kasutatud. Kitarri ja (bass)klarnetiga vürtsitatud džässist, millega luuakse hämar ja ambientne atmosfäär ning paiguti lausa kuhugi Lynchi filmi sobiv doom jazz. See visuaalsus nende loomingus pole muidugi miski ime, sest nii mõnedki albumi lood on kirjutatud teatri tarbeks. Soovitaks seda albumit raudselt kuulata nii ECMi huvilisele džässiaustajale kui vana kooli triphopparile, nii IDMist lugupidavale kuulajale kui ka inimesele, kes lihtsalt tahab hea sound’iga vinüüli saatel minema lennata oma sisemaailma.
