EKSPRESSI ARHIIVIST | Onu Bella peidus pool: aed, päike, kassid

Igor Maasik ehk Onu Bella oleks pidanud täna oma 60 aasta juubelit. Taasavaldame 2018. aasta kevadel ilmunud loo, milles sõpra ja muusikalegendi meenutavad Raadio 2 peatoimetaja Kristo Rajasaare ja Areeni toimetaja Maria Ulfsak.

Minu esmakohtumine Bellaga leidis aset 1. detsembril 2005 Saku Suurhallis Judas Priesti kontserdil. Selja taga oli esimene Rabarocki festival Järvakandis, kus oli teinud menuka ühekordse comeback’i loominguline kollektiiv Tõnis Mägi & Muusik Seif, ning olime korraldajatena võtnud eesmärgiks juurutada traditsiooni, kus igal aastal esineks festivalil üks legendiseisuses, kuid enam mitte tegutsev artist. Kuigi olin mitmest allikast kuulnud, et Onu on laulmisest täielikult loobunud, vastavasisulistest ettepanekutest kategooriliselt keeldunud ja tegutseb vaid tseremooniameistri ja plaadikeerutajana puhkeõhtutel ning harva ka isamehena pulmades, jõudis minuni salvestis müstilise kollektiivi Marta Ühendatud Kuulajad esinemisest. Selgus, et tegemist oli Põlva kohaliku raadio Marta töötajate jõulupeoga, mille puhuks olid kolleegid pannud kokku kavereid esitava rahvapilliansambli. Mõned lood esitas solistina Marta saatejuht Igor Maasik, mis andis julgust arvata, et Onu keeldumine lauljana lavale astuda pole siiski totaalne. Kõlasid „Kuidas ma miilitsaga tina panin“, „Mina tahan panna“ ja täiesti uus lugu „Vormsi saarele“:

Eee-le-lee-le-lee, eee-le-lee-le-lee

Mõneks ajaks lähen kaugele saarele

Koduküla kiusab ja meel on nii kurb

Kus leida saar, kus oleks minu peiduurg

Võtsin julguse kokku ja helistasin Onule, et tema meelsust uurida. Bella oli pigem tõrjuv ja tõre, kuid soovis siiski kokku saada.