Saksa ajakirjandus püüab Venemaad mitte pahandada
Sestsaadik, kui rahvusvaheline uurimisgrupp Joint Investigation Team avaldas uurimistulemused Ukraina kohal alla tulistatud Malaysian Airlinesi reisilennuki MH17 hukkumise põhjuste kohta, on saksa meediatarbijatel võimalus jälgida ajakirjanike lausa üleloomulikke pingutusi. Nad peavad küll infot edastama, ei taha aga Venemaad süüdlasena näidata.
Võib-olla tõesti ilma tagamõtteta ja enda meelest positiivsel ajendil, osalt ehk isegi tahtmatult, või siis lihtsalt hirmust omada arvamust ja seda väljendada. Pigem jäädakse neutraalseks ja osavõtmatuks, kui ollakse fakte kommenteerides Putini-kriitiline. Nähtavasti on mõne väljaande meelest võimalik 298 ohvrit nõudnud terroriakti suhtes jääda neutraalseks ja unustada, et lennukis oli sadakond last. Kõlbeliste inimeste meelest ei tohi erapooletust objektiivsusega segi ajada.
Vale! See on televaatajale valetamine. Mitte Haag, vaid rahvusvaheline uurimiskomisjon! Ja ei mingit kaasosalust! Kas edaspidi hakataksegi terroristide ja mõrvarite kohtuprotsesse pealkirjastama: „Kohtualune eitab oma süüd / kahtleb oma süüs“?
Raadiojaam Deutschlandfunk väidab, et Holland ja Austraalia süüdistavad Boeingu allatulistamises Venemaad. Jälle vale! Mitte Holland ja Austraalia, vaid rahvusvaheline uurijate töögrupp.
Ka trükipress tantsiks kui munadel. Berliini Tagesspiegel kirjutab: „Lennuõnnetus Ukrainas; lääneriikide valitsused asetavad vastutuse Venemaale“. Jälle vale! Mitte lääneriikide valitsused, vaid JIT, ning mitte lennuõnnetus, vaid terroriakt! Või pealkiri Die Weltist: „Putin lükkab Hollandi süüdistused MH17 tulistamises tagasi“. Ikka vale! Mitte Hollandi ja mitte süüdistused, vaid uurimistöö tulemuse. Isegi nii autoriteetsed väljaanded nagu Müncheni Süddeutsche Zeitung ja Hamburgi Die Zeit ei pea vajalikuks olla selle teema käsitlemisel täpne.
Üllatava erandina on Bild – jah, seesama bulvariajaleht, kollane või mis iganes – juba pikemat aega andnud väga täpset infot ja teinud julgeid analüüse nii Venemaa, Türgi kui ka USA poliitika kohta. Niisamuti ei keeruta Šveitsi Neue Züricher Zeitung, vaid kirjutab „Ettekanne MH17 asjus: rakett saabus Vene sõjaväeosast“ ja „Boeing MH17 allatulistamine: tõendid Venemaa vastu muutuvad aina tagasilükkamatumaks“. Jätkata võiks lõputult. Mõtlevale inimesele aga jätkub, küsimaks miks.
Nähtavasti mõistab suur osa ajakirjanikke vaba arvamuseavaldamise all enesetsensuuri rakendamist. Peaasi, et ei pahandaks Venemaad. See on olnud aastaid Saksa poliitiline hoiak, millesse alles praegu lüüakse esimesi pragusid. Roheline europoliitik ja Venemaa ekspert Rebecca Harms nõuab eeloleva jalgpalli-MMi boikotti ja peab ebakõlbeliseks, kui riigipead ja valitsuste esindajad Putini üritusest osa võtavad. Ka Bundestagist kostab üksik arglik soovitus Putinile: mitte tagasi ajada, vaid üles tunnistada (väliskomisjoni liige Andreas Nick, CDU).
Kui loetust jäi mulje, nagu oleks saksa ajakirjandus lipitsev ja koogutaks Venemaa ees, siis täpsustan. Nagu poliitikud ees, nii ajakirjanikud järel. Kui toimiks tasakaalustatud opositsioon, oleks võimalik eri väljaannetest lugeda erinevaid arvamusi. Praegu jääb üle lugeda välisajakirjandust. Ka Venemaa opositsioonilised veebiväljaanded, mis kohalikele on blokeeritud, kirjutavad hästi ja analüüsivad põhjalikult.
Aga kibeda naeru ajab peale kas või järgmine Frankfurter Allgemeine Zeitungi pealkiri: „Venemaa keeldub jälle kandmast vastutust!“.
Mis sa räägid, ai-ai-ai! Kes oleks seda võinud arvata...