„NARCISSUS“: Osa Ignas Pavliukevičiuse installatsioonist on „Narcissus“, digitaalne peegeldus veepinnal, mis jäljendab inimese näoilmeid.
Pavliukevičius on Noblessnerisse toonud tehisintellekti, 3D-tegelase, mis (või kes?) on projitseeritud näituseruumi seinale ja mis reageerib installatsiooni sisenenud publiku näoilmetele (neid filmib kaamera), laseb ilmed ja emotsioonid endast läbi ja reageerib oma kogemustele ning mälule vastavalt. „Kui sa tuled naeratades sisse, siis ei tähenda see, et tehisintellekt hakkab ka naerma. Tema reaktsioon oleneb ka sellest, mis on varem selles ruumis juhtunud, kuidas on teised inimesed käitunud, selle kohta on tal mälu, ta on selle salvestanud. Ma vajutan ainult näituse alguses nuppu ja kogu ülejäänud asi toimub live’is.“
Hollandis Kuningliku Kunstiakadeemia lõpetanud ja praegu Vilniuses magistriõpinguid jätkav Pavliukevičius räägib, et on tehnoloogiast huvitunud lapsest saati. „Kui hakkasin kunstiga tegelema, siis sain aru, et just tehnoloogiasse puutuvat tahaksingi rohkem uurida. Mitte ainult tehnoloogiat kasutada, vaid ka süsteemidesse sukelduda, süveneda, mõista, kuidas nad töötavad. Tänapäeval, kui tehnoloogia muutub nii elu sarnaseks, hakkab rääkima, mingil määral ümbritsevat mõistma, omama teatud määral teadvust, hakkas mind huvitama küsimus, millal võiks hakata tehnoloogiat millekski elusa sarnaseks pidama. Näiteks robotid, nad koosnevad metallist, algoritmidest, aga – mis hetkel võiks neid pidada olenditeks?“

Hallile alale inimese ja tehnoloogia vahel viis kunstniku huvi selle vastu, mida tähendab tunda, kuid olla võimetu seda väljendama. Pavliukevičius räägib, et kasvas üles postsovetlikus Leedus, kus mehed ja isad ei olnud harilikult eriti emotsionaalsed. „Enda kogemusest võin öelda, et ega isad eriti ei õpetanud poegadele, kuidas oma emotsioone väljendada. Ma ei tundnud üles kasvades kunagi armastuse tunnet oma isa poolt. Ikka sisendati pigem, et poisid ei nuta, see on ju nõrkuse märk, plikalik käitumine. See kõik põhjustas mulle hilisemas elus palju probleeme teistega suhtlemisel. Emotsioonid on ju nii olulised. See on ellujäämise küsimus, võti, kuidas maailmas hakkama saada, kuidas ennast ja teisi mõista.“

Võib-olla on hoopis robotitel meile tulevikus üht-teist emotsioonide ja empaatia osas õpetada, viskab Pavliukevičius küsimuse õhku. Kas inimene oleks üldse võimeline aru saama tehisintellekti emotsioonidest? „Võtame ju kõike enda, inimese perspektiivist. Kui robot naeratab, kas ta on õnnelik?“

Lisainfo kunstniku kohta ignaspav.com/ ja Tallinn Art Weeki kohta tallinnartweek.ee.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena