Theodori tume stiihia

Kuidas muusik end pärast suurt kontserti tunneb? „…nagu pärast seksi,“ leiab ERSO tšellist Theodor Sink (26). Andekat muusikut portreteerib Tiiu Suvi.

„Olen mõtlemise ammu asendanud tunnetamisega. Muidu blokiksin kõike maagilist, mis võib laval juhtuda,“ ütleb Eesti andekamaid tšelliste Theodor Sink. „Pilli mängides suudan nautida uppumist, olles samal ajal nii uppuja kui ka meri.“

Talle meeldivad valged särgid ja cappuccino. Tema täielik nõrkus on Šostakovitš, keda kuulates tunduvad seinad ja põrand lahustuvat. „Kui sind käsutab niimoodi tundma keegi teispoolsusest, on see lausa tibake hallutsinogeenne kogemus,“ tõdeb ta.

Treenimiseks taob ta poksikotti. Rahustava tegevusena joonistab putukaid; mustvalgeid, ülidetailseid. Ja mingi kummaline sõprus on tal liblikatega, need armastavad ta peal maanduda.

Ta ei ütle ära korralikust apokalüpsisest. Viibimisest kas või üürikeseks hetkeks maailmas, kuhu tahakski jääda. Tema playlist’is kõlavad kontrastid, alustades kargest melanhooliast ning lõpetades orgastiliste soietega. Ta on läbinud Baudelaire’i-, Kafka-, Camus’- ja Mishima-vaimustuse, praegu on sisse võetud Steinbeckist.