Vajadus vaikuse järele
Minul on see suvi vaikne olnud. Toimetuses on puhkuste aeg ja Areeni kolmeses toas töötan juba mitmendat nädalat ihuüksi. Uskuge või mitte, ka Tallinna kesklinnas, Narva maantee ääres, on võimalik istuda oma vaikses kabinetis ja kuulata kella tiksumist.
Suve algul kolisin uude koju viiekorruselise maja viiendal korrusel. Oma naabreid ma peaaegu ei kuule. Seda, kui trepikojauks all kinni-lahti käib, ka mitte. Kuulen autosid, tuult, mis akna taga kasvava hiigelsuure pärnapuu oksi sasib, ja mere läheduse tõttu kajakaid. Vaid aeg-ajalt öösiti ja varahommikuti pressib avatud rõduuksest sisse mõni hoogsam venekeelne lause üle tänava asuvast pisikesest kollast värvi baarist (millel on täiesti vaimustav hoov ja kus lauldakse teinekord karaoket).
Tõin vanast kodust vana teleka ka kaasa, aga kuskile ma teda ühendanud ei ole, ja nii ta seisab magamistoas nurgas, veel lahtipakkimist ootavate kastide ja kompsude vahel, kogudes vaikselt tähelepanu oodates tolmu. Raadiot mul ei ole. Arvutit ka mitte (peale tahvelarvuti, mis eriti kõva häält teha ei suuda ja väljus tehasest juba aastaid tagasi, nii et tasane uunikum seegi). Nädalavahetusel olin vanematekodus Haapsalus, kus sain sel suvel esimest korda kuulata Vikerraadio soovisaadet (eriti meeldib mulle saates esitatud õnnitlusluule stiilis „ära noorust taga leina, tühi pits löö vastu seina“) ja olla lihtsate laulude kaudu oma rahvaga koos.
„Demokraatia laseb inimesel valida ühistunde ja üksilduse vahel, ise tead, kas jääd koju oma kirjatöö seltsi või lähed välja õllesummerile, kus saab joovastusse uinuda ja oma rahvaga koos renni kusta,“ kirjutas Kalev Kesküla miniatuuride kogus „Elu sumedusest“. Kui renni sisu ei valgu üle ääre ja ei hakka voolama teiste inimeste täiesti mõistlikele soovidele ja vajadustele, ka vajadusele vaikuse järele, võib parematel päevadel elu üsna sume olla.