NÄDALA FILM | „Whitney“ - kas ma ikka tahtsin seda kõike näha?

Hoolimata huvitavast materjalist tekib Whitney Houstoni traagilist lugu rääkivat filmi vaadates teatav vuajeristlik süütunne.

Minu jaoks ümbritseb Whitney Hous­to­nit mingi kuldne kuma, mida on raske sõnadega seletada. Küllap toimib siin isiklik lapsepõlvenostalgia kombinatsioonis igavesti nooreks jäänud Whitney sillerdava hääle ja iluga, nii välise kui sisemisega. Tema traagiline lugu on magus nii ajakirjanike kui filmitegijate jaoks: mis võiks olla veel parem kui kellegi nii kauni ja andeka allakäik ja hukk, millele järgnes veel erilise maiuspalana ka tema tütre kohutav (ja oma emaga hirmuäratavalt sarnane) surm.