EKRE sisekonflikt: mis saab, kui homoküsimus ei ole enam partei enamusele tähtis?

Jaan Männiku ja Siiri Sisaski juhtumid näitavad pingeid EKRE rahvuslaste ja traditsionalistide tiiva vahel. Tulevikus kasvavad need pinged veelgi.

„Ma ei ole rahvuslane,“ ütleb Varro Vooglaid. „Paljude eestlastega ma ei tunne midagi ühist. Küll aga võin leida venelasi, moslemeid, juute, ameeriklasi – mis iganes rahvusest inimesi –, kellega tunnen suurt moraalset ühtsust.“ Vooglaid viitab siinkohal pingele kahe välja vahel – need on rahvuslus ja traditsionalism – ja prognoosib, et tulevikus saab nende pinnal ka Eestis üha rohkem konflikte näha. Eesti erakondadest puudutab see kõige enam just EKREt.

Hiljutised mini­skandaalid Jaan Männiku ja Siiri Sisaskiga, kes korraks just nagu läksid ­EKREsse, aga siis loobusid, on näited sellest. Nii Männik kui ka Sisask on rahvuslased, aga pole sotsiaalsetes küsimustes kuigi konservatiivsed (traditsionalistid). Mõlema puhul saab rääkida teatud suhtekorralduslikest möödalaskudest EKRE poolt. Võib möönda korralduslikke apse. Lõpuks on tegu aga sisulise konfliktiga: kas EKRE on rahvuslik või traditsionalistlik (sotsiaalselt konservatiivne) partei?

EKRE juhtide jaoks Männiku ja Sisaski erimeelsus ühes spetsiifilises küsimuses (homoabielu jms) tõenäoliselt probleemi ei ­kujutanud. See hinnang on küll­ spekulatiivne, aga arvatavasti kehtib sama ka enamiku EKRE toetajate ja valijate kohta. Küll aga eksisteerib erakonna sees ja ümber üks väiksem, kuid sellevõrra häälekam ja mõjukam grupp, keda võiks nimetada traditsionalistideks. Nemad on kompromissitud. Nende jaoks on näiteks homoabielu elu ja surma küsimus.