Foto: Marko Grunic
Olen oma elu jooksul üle elanud kaks suurt maailmalõpuootust. Nii aastatuhande vahetuse kui maiade kalendri maailmalõpu puhul oli mõnus see, et ei pidanud kella kukkumise ootuses ise midagi tegema. Nüüd hoiatavad ÜRO kliimaraporti koostanud teadlased, et meil on 12 aastat aega planeedi ülekuumenemine peatada.
Hiljuti avanes mul võimalus osaleda USA endise asepresidendi Al Gore’i kliimasõnumi levitamisele pühendunud organisatsiooni The Climate Reality Project koolitusel Los Angeleses. Osalejad said laivis ära näha Gore’i kolmetunnise presentatsiooni „Ebameeldiv tõde“, mis on aluseks ka kahele kuulsale dokumentaalfilmile. Gore’i esitlust võiks kirjeldada kui „katastroofipornot“. Aastad vahemikus 2015–2018 on olnud kuumimad maailma ilmavaatlusajaloos, nii et jubedast materjalist puudust ei tulnud.
Ameeriklaste jaoks on kohustuslik alati positiivsel noodil lõpetada. Jah, olukord on kehv, aga „here’s what we can do“. California elanikel on rõõmustamiseks põhjust: hiljuti selgus, et maailma viienda majandusruumi heitgaaside tase langes 1990. aasta tasemest madalamale tervelt neli aastat oodatust varem. Septembris kirjutas kuberner alla seadusele, mille kohaselt peab 2045. aastaks 100 protsenti elektritoodangust moodustama taastuvenergia (Hawaii osariik andis sama lubaduse eelmisel aastal). Ja mu lemmik: USAs töötas päikeseenergia sektoris 2016. aastal esimest korda rohkem inimesi kui fossiilkütuste tööstuses.
Lahendused ja pretsedendid on olemas. Millest siis vastumeelsus ÜRO raportile julgelt otsa vaadata? Kliimamuutust puudutavates avalikes debattides on sama oluline kui see, millest räägitakse, ka see, kes ja kuidas räägib. Miks ei usu suur hulk inimesi endiselt 97 protsendi kliimateadlaste poolt kinnitatud konsensust ning mis rolli mängib siin meedia? Miks ei peakski keskmine inimene raevuma, kui keegi asjapulk tal planeedi nimel kiiremas korras lihatarbimisest või plastmasskõrtest loobuda käsib? Kõiki sedasorti avalikke arvamusi uurib näiteks Yale’i ülikooli juurde loodud spetsiaalne Kliimakommunikatsiooni instituut. Tarbijakesksete lahenduste piiratusest kirjutab hästi Martin Lukacz ajalehes The Guardian: „Neoliberalism pettis meid, väites, et peame kliimamuutuse vastu võitlema üksikindiviididena“. Kui vaid kõik artiklipealkirjad nii täpsed oleksid!
Riigikogu arutas teisipäeval, 23. oktoobril Eesti põlevkivienergeetikast väljumise strateegiat ehk PÕXITit. President Kaljulaid on e-residentsusest rääkides öelnud, et eestlaste ainus ressurss 21. sajandil asub meie kõrvade vahel. Sama ätituudiga – ning kodanike, mitte tarbijatena – peame vastu astuma ka meid ees ootavale 21. sajandi suurimale väljakutsele.
Maria Juur on eesti muusik ja aktivist. Ta on USA keskkonnaorganisatsiooni Center for Food Safety kommunikatsioonispetsialist Los Angeleses ja Eestimaa Roheliste liige.
