Emotsionaalne ja filmilik instrumentaalmuusika

Aigar Valsi „End Game“ on elegantselt produtseeritud kindla tuju muusika.

Aigar Vals „End Game”

7/10

17. septembril avaldas Badass Yukis ja Junk Riotis kaasa teinud Aigar Vals oma debüütalbumi „End Game“. Plaadil on tunda eelmiste koosseisude postpunklikku maiku, aga seekord maalib ühemehebänd palju isiklikuma portree. Esikaanel on fookuses Aigari büst päikesetõusu valguses ning tema selja taga udune lopsakas meri – kas ka muusikas on autor jäädvustanud iseend?

„Opening Ceremony“ kõlab nagu moosipurki lindistatud 1980ndate filmi sissejuhatus, millel purgikaas alles tänavu maha võetud. Ruumi täidavad peatselt mädanenud kaheksakümnendate süntesaatorite ja orchestral hit’ide lõhnad. Sissejuhatuse järel on kuulda traditsioonilisema bändimuusika ülesehitust, kui hakkavad mängima digitaalsed ksülofonid ja orelid, kiikuvad trummid ning uimane vokaal, mis vajub nii sügavale maapõhja, et vaevu on teda veel kuulda. Lood pendeldavad bändiformaadi ja ambient’i stiilide vahealal. Üldpildis emotsionaalne ja filmilik instrumentaalmuusika, mille atmosfäär on läbinisti konkreetne – kõhedalt pühalikud ampsusuurused palad on lõigud pikast hüvastijätust.

„End Game“ on elegantselt produtseeritud kindla tuju muusika. Ei ole küll mõeldud lõputuks kuulamiseks, kuid lastes albumil lihtsalt kulgeda, ei peagi liialt keskenduma sellele, mis toimub, vaid lihtsalt kogema hetke ja kulgema sellega koos.