„Mitu last sul on? Mitu last sul on?! Kas sa Eesti looduse peale ei mõtle! Vasta! Vasta kohe!“ kähiseb minister Janek Mäggi ja kummardub üle laua minu poole. Ta on näost punane. Hoiab kramplikult kätega lauaservast kinni. See kõik toimub avalikus restoranis.
Kõrvallauast vaadates on olukord leebelt öeldes veider.
Sama stseen on viimase nädala jooksul lahti rullunud ka Stenbocki majas, kus publikuks olid kaitseminister Jüri Luik ja õiguskantsler Ülle Madise. Kodus esitas Mäggi seda abikaasale. Möödunud esmaspäeval kogesid seda Lastehaigla Toetusfondi nõukogu koosolekul, mida Mäggi pidi juhatama, viibijad.
Pärast koosolekut kirjutas doktor Adik Levin Mäggile: „Janek, mis Sinuga juhtunud on? Sa ei meeldi mulle üldse. Sa oled läbi põlenud. Sa saad kohe infarkti. Peaksid professionaali abi otsima.“
Mäggi: „Adik vist ei pannud mu väikest eelhoiatust tähele. Nüüd ma hoiatan kõiki põhjalikult ja selgelt nagu „Pealtnägija“: järgnev stseen võib olla ebatsensuurne, palun ärge ärrituge. Ju siis oli mu esitus nii mõjus.“
***
Minister Mäggi on niiviisi etendanud oma versiooni kohtumisest, mis toimus 18. oktoobril superministeeriumi 10. korrusel tema kabinetis. Ministriga tulid omal soovil kohtuma kodanikuliikumise Eesti Metsa Abiks (EMA) aktivistid Linda-Mari Väli ja Indrek Vainu.
See mees on Indrek Vainu, EMA koordinaator. Karismaatiline, konfliktne, kompromissitu.
Ja sellel koosolekul äärmiselt vihane.
Asekantsler Kaia Sarnet: „Ma olen avalikus teenistuses olnud üle 30 aasta ja osalenud lugematutel aruteludel, erinevatel teemadel ja paljude huvigruppidega. See kohtumine oli täiesti unikaalne.“
Ministri nõunik, endine tippajakirjanik Marica Lillemets: „Ta ei tulnud ühegi ettepanekuga, ühegi pretensiooniga, vaid lihtsalt lõugas. Esimesest hetkest peale.“
Ministri nõunik Epp Remmel: „Kogu tema käitumine oli ründav, provotseeriv. Ta tagus kätega lauale.“
Minister Mäggi: „Sellist kohtumist pole mul enne olnud. Mul oli selline tunne, et kui tal oleks olnud relv, oleks ta mu maha lasknud.“
Vaatus 1. Tervituste asemel
Ministri kabinet on üllatavalt tagasihoidlik. Pretensioonitu mööbel ei lisa helehallidele seintele kuigivõrd särtsu. Ainus kaunistus on president Kersti Kaljulaidi paraadfoto ning vastasseinas värske Eesti maakondade kaart. Kabineti ehteks on võrratu vaade Tõnismäele ja Liivalaia-Pärnu maantee ristmikule. 18. oktoobril polnud seda vaadet aga kellelgi mahti nautida.
Kohe ruumi sisenedes lajatas Vainu lauale diktofoni ja teatas: „Kuna me oleme avalikus asutuses, läheb lindistamiseks!“
Lindistamiseks siiski ei läinud. Mäggi ja Lillemets teatasid pärast hetkelist kõhklust, et pole sellega nõus. Eelkokkulepe puudus. Nad ei soovinud, et tekiks materjal, mida saab igat moodi kokku lõigata ja mida nad ei valda.
„Mis mõttes?“ küsis Vainu. „Me saadame teile koopia. Vallake seda!“
Linda-Mari Väli kinnitas, et salvestist nad kuskil ei kasutaks.
Vainu vaidles vastu: „Ma küll kasutaksin. Ma kasutaksin seda igal pool. Mina ei ole enam üldse rahul sellega, mis Eesti riigis toimub – minister Mäggi, Tiit Oidjärv … Ma ei ole enam üldse leebe!“
Marica Lillemets: „Ühesõnaga, kuna te olete meie territooriumil, siis me ei luba teil lindistada.“
Linda-Mari Väli: „Ärme siis lindista, Indrek.“
Seejärel tõusis torm. Janek Mäggi hinnangul ärritas see Vainut märkimisväärselt ja ta muutus „väga-väga vaenulikuks“. Diktofon kolis küll kotti, aga kogu koosoleku jooksul arvestasid ametnikud sellega, et nende juttu võidi ebaseaduslikult salvestada.
Vaatus 2. Mäggi hangub ära
Mäggi polnud kunagi Vainuga kohtunud ega pidanud vajalikuks kohtumiseks eraldi valmistuda. Ta teadis, et audientsi palunud EMA aktivistidel on riigile etteheiteid seoses Est-Fori tehase eriplaneeringuga. „Ma ei taha öelda, et olen mingi ekspert,“ möönab Mäggi, „aga kindlasti on Eestis vähe inimesi, kes on sellel teemal rääkinud nii paljude erinevate huvigruppide, mõjukate ja tavaliste inimestega, asjassepuutuvatega, tehase rajajatega, toetajatega, vihkajatega – absoluutselt kõigiga.“
Igaks juhuks kaasas ta siiski ametnikud. Seegi ärritas külalisi. „Ma lähen sinna rääkima ja kogu tuba on ametnikke täis, tuba on ametnike valve all. Ma muidu EKRE-usku ei ole, aga see Mäggi on küll, nagu EKRE ütleb, süvariigi mõju all,“ räägib Vainu hiljem Eesti Ekspressile.
Kohtumine EMAga aga sai vaevalt alata, kui Mäggi ei vibreerinud enam üldse mingil sagedusel. Enda sõnul oli ta suurema osa ajast lihtsalt vait. Endale mitteomaselt. „Esimest korda selles ametis oli tunne, et suur tuul tuleb puhub sinu peale ja sa lendad vastu tooli seljatuge. Võib-olla varsti lendad aknast välja.“
Seda jutukamad ja sõjakamad olid aga külalised. Marica Lillemets püüdis usina inimesena märkmeid teha: „Proovisin alguses midagi kirja panna, aga see muutus täitsa mõttetuks.“
Kaia Sarnet meenutab: „Kohtumisel toimunut võib nimetada Indrek Vainu poolseks verbaalseks rünnakuks. Tema kasutatud sõnad, tonaalsus ja kehakeel olid mitmel korral solvavad.“
Marica Lillemets: „Ehmatav oli pidev sinatamine ja kamandamine. Karjumine ministri peale täiesti põhjuseta. Diskussiooni ei lastud tekkida.“ Asjaosaliste kirjeldus meenutab mõne paneelmaja korteriühistu kõige vihasemat üldkoosolekut.
Vaatus 3. Kõik rahva nimel
Koosolek kulges nii kaootiliselt, et ametnikud ei oskagi öelda, mis oli kõige olulisem hetk või sõnum. Mäletatakse peamiselt üksikuid, raevukaid ja korduvaid sõnavalinguid („Mäggi, sa oled käpiknukk! Käpiknukk!“, „Kes on su kinni maksnud?“, „Mida sa seal vahid!“, „Kelle nimel sa tegutsed, mees?“, „Mis passid? Te olete kinni makstud!“), pikki ja „üliemotsionaalseid“ (Linda-Mari Väli) või „agressiivseid“ (Indrek Vainu) tiraade väga erinevatel teemadel.
Väli ja Vainu on aga üksmeelsed: kõige olulisem hetk oli see, kui nad minister Janek Mäggi enda sõnul vahele võtsid. See käis asjaosaliste meenutuste põhjal umbes järgmiselt.
Indrek Vainu: „Te räägite Est-For Investist kui huvitatud osapoolest. Mingi riiulifirma! Mingit äritegevust neil ei ole, aga nemad on huvitatud osapool! Kas rahvas on huvitatud osapool?“
Mäggi ei vastanud.
Vainu (intensiivselt): „Ma küsin uuesti, kas rahvas on eriplaneeringust huvitatud osapool!“
Mäggi: „Jah, rahvas on huvitatud osapool kindlasti, ma olen seda pidevalt kinnitanud.“ (Seda oligi Vainu enda sõnul oodanud: „Siis oli ta mul lõksus, ma sain kätte, mis mul vaja oli.“)
Vainu: „Kuidas rahvas kui huvitatud osapool saaks osaleda eriplaneeringu protsessis?“
Mäggi ei vastanud kohe.
Vainu: „Vasta mulle, kuidas saab rahvas huvitatud osapoolena osaleda eriplaneeringu protsessis?“
Vaikus. Minister ei saanud päris täpselt aru, mida temalt oodati. Meenutame: ministril oli põhjust arvata, et EMA esindajad salvestavad kohtumist vaatamata keelule. Vaikus kiskus piinlikuks.
Vainu eriti nõudlikult: „Vasta küsimusele!“
Minister vaatas nõutult ametnikele otsa.
Vainu: „Vait! Sina ei võta ministrilt mingit vabadust! Ma küsisin ministrilt!“
Minister vaikis endiselt. Uuesti üritas Oidjärv seletama hakata, kuidas seaduses on ette nähtud põhjalik avalikkuse kaasamine.
Vainu: „Vait! Vait, mees! Me ei ole mingi Oidjärve möga siia kuulama tulnud! Vastab minister! Kuidas saab rahvas kui huvitatud osapool osaleda eriplaneeringus?“
Vahepeal proovis küsimusele vastata ka Marica Lillemets, selgitades malbelt, et juba enne ametlikke kaasamisvoore on rahvas saanud oma meelsust näidata pidevalt, tehes avaldusi ja pikette.
Vainu: „Kuule, ma ei taha sinu rahustavat juttu! Nüüd räägib minister!“
Vainu kordas küsimust enda sõnul vähemalt seitse korda, kuni minister vastama hakkas. EMA silmis olid tema vastused sihitu keerutamine. Kui minister lõpetas mõttega, et lõppkokkuvõttes saab avalikkus osaleda ka kohalike omavalitsuste valimise kaudu, kus valitakse endale esindajad, ei rahuldanud see külalisi üldse. Nad pidasid mõttekäiku skandaalseks.
Linda-Mari Väli hiljem Ekspressile: „No see oli küll paras pirn. Väga piinlik oli. Mis kodanikuühiskonnast me siis üldse räägime?“
Vaatus 4. Tööd ja leiba! Ja turvamehi?
Ühel hetkel kaldus jutt taas küsimusele, miks valitsus üht „riiulifirmat“ (Est-For Invest) niimoodi usaldab. Kas mitte ei peaks valitsus usaldama hoopis rahvast?
Marica Lillemets ütles seepeale, et valitsus peab andma rahvale tööd ja leiba.
Selle peale tõusis jällegi kõva lärm.
Vainu: „No see on küll nüüd demagoogia! Palun ärge rohkem enam rääkige! Te muutute tüütuks!“
Nii see minister Mäggi ametiaja kõige erakordsem koosolek kulges. Laua ääres neli ehmunud inimest (ministri nõunik Epp Remmel istus nurgas ja jälgis koosolekut ilma osalemata), kes mõtlesid peamiselt ühele: kuidas see õudus nüüd võimalikult konkreetselt ära lõpetada.
Teisel pool lauda istusid kaks metsakaitsjat, kellest ühe detsibellid olid nii kõrged, kehakeel ja sõnakasutus nii agressiivne, et isegi mõttekaaslane pidi teda korduvalt vaigistama.
Linda-Mari Väli: „Üldiselt, see kohtumine oli hullumeelne, see oli ulmeline. Sest Indrek oli tõesti nii vihane!“
Kui Vainu nõudis Mäggilt tema laste arvu ja süüdistas ministrit enda laste tuleviku hävitamises, püüdis Mäggi kohtumise otsi kokku tõmmata ja küsis korduvalt: „Mida sa siis meilt ootad?“
„Ma ootan, et te lõpetaksite käpiknukk olemise! Kes on teid pihku võtnud? Mida te sellest saate? Miks te teete seda?“
Koos turvameestega ootas seal ka ekspoliitik Siim Kabrits, kellele oli ministri tihedas päevakavas eraldatud järgmine pooltund, et rääkida oma suurprojektist Organic Estonia. Kuna EMA koosolek aga venis, pidi ta paarkümmend minutit kannatama.
Pärast koosolekut saatis Tiit Oidjärv, kes ka varem EMA esindajatega kohtunud oli, ministrile vabanduskirja. Seal seisab muu hulgas: „Tahtsin vabandada – oleksin võinud sind hoiatada, et EMA on kontrollimatu, ei taibanud, et te ei olnud kohtunud. Igal juhul arvan, et said olukorda hinnates nii hästi hakkama kui võimalik.“
Pidurdamatu jõud põrkub liigutamatu objektiga
Oma eesmärgi – Eesti metsa kaitsmise ja säästliku metsanduse propageerimise nimel on liikumine Eesti Metsa Abiks erakordselt jõuline. Nende Facebooki grupil on tänaseks ligi 8000 liiget, ühendust hoiab käimas üle 60 aktiivse liikme. Ühiselt analüüsivad nad riigi keskkonnapoliitikat, käivad metsas patrullimas ja raielanke filmimas. Retoorikas on mõned grupi liikmed nii sõjakad, nii vihased, et nende keelekasutust peavad moderaatorid pidevalt ohjeldama.
Ekspressile on vihjatud, et nende tegevus on ähvarduste ja osa liikmete radikaalsuse tõttu ka julgeolekuasutuste vaateväljas. Kapo seda igatahes ei kinnita (mida ei teeks nad muidugi ka siis, kui jutul oleks alust). Aga vabalt võivad seda juttu levitada need, keda EMA tegevus häirib.
Peamiselt osaleb EMA aga survegrupina Eesti metsanduse arengukava loomises. Hiljuti kirjutas ökoloog Asko Lõhmus ajalehes Sirp kiitvalt, kuidas EMA eesotsas oma põhieestvedaja Linda-Mari Väliga on muutunud järjest professionaalsemaks ja analüütilisemaks.
See on üks väheseid ühiskondlikke liikumisi Eestis, mille tegemistes on tunda jõudu ja energiat. Samuti ajavad nad asja, mida suur osa ühiskonnast toetab.
Ent miks saadavad neid sageli teravad konfliktid? Miks toimub nende ümber selliseid ebakonstruktiivseid skandaalseid juhtumeid nagu äsja kirjeldatud kohtumine minister Mäggi ja tema meeskonnaga?
Linda-Mari Väli vastus
Kohtun Linda-Mari Väliga ühes Nõmme kohvikus. Väli saabub sinna helge, reipa ja rõõmsana. Ei mingit kibedust, ei mingit viha. Püüan juttu juhtida toimunud koosolekule, aga kogu aeg kaldume teemast kõrvale, sest Välil on nii palju öelda. Metsapoliitika probleemidest. Kohtadest, kus riik on kodanikke eksitanud. Ohtudest elusloodusele. Intensiivse metsamajandamisega kaasnevatest probleemidest. Inimeste murest seoses raiutud lapsepõlvemetsadega. Kuritarvitustest, mida on korda saatnud metsa kokkuostjad.
Ta on rääkides erakordselt kirglik, emotsionaalne ja hoogne, mõte hüppab pidurdamatult ühelt teemalt teisele. Madalal sagedusel vibreeriva eestlase kohutab ta kindlasti ära. Väli usub jäägitult seda, mida räägib ja mida teeb. Ja teeb ta väga palju, sealhulgas kahtluseta kiiduväärset.
Küsin, miks tema arvates Mäggi juures asjad käest ära läksid. Kumbki ministrit enne ju ei tundnud, ka minister ei tundnud neid.
„See oli vist strateegiline valik, et me olime kurjad. Tahtsime näidata, milline on antud hetkel rahva emotsioon. Rahvas tunneb end petetuna.“
Pärin, mis annab EMA-le õiguse rääkida rahva nimel. Nii praegu kui ka kõigis metsapoliitika debattides teeb EMA seda kogu aeg.
„Mina olen ausalt öelnud, et kõnelen selle rahvaosa nimel, kes soovib senisest tunduvalt säästvamat metsapoliitikat. Ma tegelikult ei kõnele kogu rahva eest, vaid selle ühe huvirühma eest. Aga see huvirühm on väga alaesindatud meie keskkonnapoliitikas.“
Pika kohtumise lõpetuseks pärib Väli, mida ma arvan: kas ta on hull?
Vastan igaks juhuks „jah“. Kuigi tegelikult arvan vastupidist.
Indrek Vainu vastus
Natuke keerulisemad on lood Indrek Vainuga. Tema ei viibi loo kirjutamise ajal Eestis, seetõttu peame temaga kaks pikka ja ülivärvikat netisessiooni. Ta ongi teravam, tülinorivam, enesekindlam, haarab sõnasabast kinni ning kasutab iga võimalust vaidlemiseks ja vastasseisu tekitamiseks.
Nendest jutuajamistest, tema kommentaaridest Eesti riigile ja ametnikele saaks teha terve hunniku hoogsaid lugusid, aga mind huvitab sama küsimus: miks selline agressiivsus, mida see annab?
Vainu selgitab: „Ma ütlesin tegelikult ka ministrile kohapeal, et see, mida ta näeb, on show. Mul on teatud viis, kuidas ma teatud inimesi, natuke sulisid inimesi oma keskmest välja tõukan. Siis nad hakkavad pudistama ja pudistamistest tekivad vead. Siis on väga hea pudistamise käigus toppida oma jutt nende suhu. Minu sügavam eesmärk oli Janek Mäggi teistmoodi mõtlema panna. Teda puhverdatakse ümberringi. Tal on kõik need nõunikud ja Marica Lillemetsad ja igasugused Kaia Sarnetid ja libistajad, kes kogu aeg määrivad oma agendat talle peale. Tahtsin tuua tema teadvusesse mingi täiesti teise maailmapildi.“
Nii et toimus sotsiaalne eksperiment.
Õnneks ei küsi Vainu, kas ma arvan, et ta on hull.
Kui ta küsiks, ma vastaks vist igaks juhuks „ei“.
Kui Väli ja Vainu ministeeriumist lahkusid, saatis nõunik Epp Remmel nad välja. „Indrek Vainu tänas mind pärast kohtumist kohvi eest ja oli fuajees absoluutselt rahulik, lõõgastunud,“ imestas ta.
Kas sotsiaalne eksperiment töötas?
Ministri meeskonna hinnang on ühene: kohtumine oli ajaloolistes mastaapides möödarääkimine.
Kaia Sarnet: „Oli näha, et neil pole mingit soovi meie selgitusi kuulata.“
Marica Lillemets ohkab raskelt: „Ma olen väga loodushoidlik inimene. Ma alati toetan inimesi, kes seisavad looduse eest. Aga seekord oli minu ainuke mõte, et küll on kahju, kui inimene, tahtes teha head, teeb kurja.“
Tiit Oidjärv nendib: „Ei tundu, et nende eesmärk on tekitada arutelu – ainuke eesmärk on lõpetada igasugune arutelu. See on jäänud mulle korduvalt silma ja sellest mul on hästi kahju.“
Milline on aga minister Janek Mäggi isiklik kokkuvõte?
„Mind on alati süüdistatud, et ma olen liiga avatud, liiga kättesaadav. Sellel on põhjus. Ma tõesti usun, et läbirääkimised annavad häid tulemusi. Väga tihti! Vastastega! Vaenlastega! Kõigiga! Aga kui ma seda teatrit („Mitu last sul on?! Mitu last sul on, mees!? Sa oled käpiknukk!“) tegin kodus ka oma abikaasale, ja ikka sellise intensiivsusega, nagu mulle tegelikult loomuomane... Ma ütlesin talle, et mul on tunne, kuidas nende inimestega, eriti Indrek Vainuga, ei taha ma midagi läbi rääkida. Minu puhul on see väga erakordne.“
