Eestlanna tööl Jaapani moelegendi juures: „Maailmas on liiga palju riideid“

Eestlanna Ragne Kikas (34) töötab juba kuuendat aastat ühe Jaapani kuulsaima moelooja Yohji Yamamoto moemajas, kus tal on omanimeline liin Ragne Kikas for Yohji Yamamoto. Rahvusvahelise läbilöögini jõudnud disaineriga kohtus Kadri Karro.

Seitse aastat tagasi läks Saksamaal õppiv moemagistrant Ragne Kikas ikka ja jälle ühte Hamburgi ajaloomuuseumisse. Vaatas keskaegseid raudrüüsid ja joonistas neid tuima järjekindlusega maha. Samu asju. Veel ühe korra. Ja siis jälle. Need raudrüüd viisid ta aasta pärast tööle Tokyosse legendaarse Jaapani moekunstniku juurde, kes raputas rahvusvahelist moemaailma juba siis, kui Põlvamaalt pärit Ragne veel sündinudki polnud.

Yohji Yamamoto tõi 1980ndate naistemoes ilma teinud patšokkide, stiletode ja lakknaha kõrvale vabamad ja lohvakamad lõiked, tõi tõsiduse ja ranguse, kuid – Yamamoto riietatud naised olid naiselikud ja seksikad ka ilma kobrutava meigikihi, nabani ulatuva dekoltee ja piinakingadeta. Õmblejannast üksikema poolt sõjajärgses Jaapanis üleskasvatatud ja jesuiitide koolis õppinud musta riietatud mees leidis kiiresti oma publiku ning pole seda tänaseni kaotanud.

Pole ime, et Yamamotole, kes oli 2012. aastal Prantsusmaal toimuva Hyèresi moekonkursi žürii esimees, hakkas silma just Ragne Kikase raudrüüdest inspireeritud looming. „Mulle meeldib teha kudumeid, mis ei ole esmapilgul kudumid,“ ütleb Ragne ise. Enne moeeri­alale suundumist biokeemiat õppinud, teadlasekarjäärist unistanud ja lapsest saati käsitööd teinud Ragne magistritöö, kudumikollektsioon „Dress Code Defensive“ ei toonud talle küll maineka konkursi esikohta, aga jackpot’i küll.

Kui sa said Yohji Yamamotolt ettepaneku minna tema juurde tööle, kas sa mõtlesid ka korraks?

Mkm. Ei. Ta ütles mulle, et kui mul on aega, siis ma võiksin tema juurde tööle tulla. Ma ütlesin, et no siis ma leian selle aja. (Naerab.)

Kas Yohji Yamamoto on sulle moeloojana alati meeldinud?

Sellega on tegelikult natuke müstiline lugu. Ma teadsin kogu aeg, et ta on olemas. Ülikooli ajal oli meil üks kursus, mille juhendaja pakkus näo järgi, et sina võtad selle disaineri ja sina selle disaineri ja teed temast kodutöö. Õppejõud vaatas mulle hästi terava pilguga otsa ja ütles, et sina võtad Yamamoto.

Lugesin ta kohta, mis vaid kätte sain, ja mõtlesin, et ossaa. Sinnani ma ei olnud päris kindel, kas moemaailm on minu jaoks õige koht, sest mulle tundus, et see on selline parajate fruktide pärusmaa. Ma ei tundnud, et ma olen päris see inimene.

Aga kui ma Yohji Yamamoto elusse ja mõttemaailma süvenesin, tundus mulle, et võib-olla on ka minule selles maailmas koht olemas. Samastusin väga tema mõtteviisiga, et kui riietuda, ei pea eesmärgiks olema see, et sulle jäädakse järele vaatama, ning selleks, et naiselik olla, ei pea kandma kõrgeid kontsi, ehteid ja paljastavaid riideid. Naine võib olla supernaiselik ka siis, kui ta kannab tunkesid ja tanksaapaid. Ei ole vaja mingit meiki ja silmatorkavaid aksessuaare. Ma olen sellega väga nõus.