Neljal õhtul nädalas kell kuus ajab kolmekümne nelja aastane Helena Mets (nimi muudetud - Toim.) käed pruuni jope varrukatesse, nööbib selle kinni ja keerab lukku oma Mustamäe korteri ukse. Viies korrus, kaks tuba, magamisasemeks madrats põrandal, köögipõranda roheline linoleum ühest kohast irvakil, aknast vaade laste mänguväljakule.
Akendes süttivad tuled. Sel kellaajal jõuavad inimesed töölt koju. Suletud uste tagant hakkab trepikodadesse imbuma õhtusöögilõhnu.
Helena istub bussi number 37.
Ta läheb tööle. Ostab Rimist kaasa pannkooke Merevaigu juustuga. „Tööpäev“ kestab õhtul kaheksast hommikul kaheksani, lõunasöögi aeg saabub hommikul kell neli.
Helenal ei ole peret. Tal ei ole lapsi. Ei ole ka armsamat.
Ta pole elus kordagi suudelnud, seksist rääkimata.