Elieli valgus ja Kekkoneni käsi – eesti kunstnikud Taidehallis

Kuni 13. jaanuarini on Helsingi Taidehallis avatud kolme eesti kunstniku näitus „Alice, Neeme & Jass“. EV100 välisprogrammi üht õnnestunumat kunstisündmust soovitab Kadri Karro.

Näitus „Alice, Neeme & Jass“

Kunstnikud: Alice Kask, Neeme Külm, Jass Kaselaan.

Kuraator: Tamara Luuk.

Näituse paigaldus: Valge Kuup.

„Alice, Neeme & Jass“ on Tallinna Kunstihoone ja Helsingi Taidehalli koostööprojekt ning kuulub Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva juubeliprogrammi.

Näitus on Helsingi Taidehallis avatud 13. jaanuarini 2019.

Eliel Saarineni projekteeritud Helsingi pearaudteejaama sissepääsu valvavad võimsad graniitskulptuurid, nn kivimehed, on Soome pealinnas enam kui 100 aastaga tuntud maamärgiks kujunenud. Skulptor Emil ­Wikströmi (1864–1942) loodud neli „Lyhdynkantajat“ (1914, e.k tulekandjad) valiti 2008. aastal Helsingi kümne populaarsema väliskulptuuri sekka, 2017. aastal kaeti kivimeeste näod rokk­bändi Kiss kontserdi puhuks bändile iseloomulike näomaalingutega maskidega, möödunud aasta veebruaris said aga skulptuurid Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul kaela estofiilide kootud sinimustvalged sallid. Aasta teises pooles oli põhjanaabrite ikooniliste kivimeestega tegelemise kord eesti kunstniku Neeme Külma käes.

Novembri viimasel päeval avatud Helsingi Taidehalli ja Tallinna Kunstihoone koostöönäitus „Alice, Neeme & Jass“ tõi ühte Helsingi kesksesse näitusepaika, 1928. aastal avatud Taidehalli kolme eesti kunstniku – maalikunstnik Alice Kase, skulptor Jass Kaselaane ja installatsioonikunstnik Neeme Külma loomingu. Väljapanekut mainekas näitusepaigas, mis enne eestlasi võõrustas briti superstaari David Hockneyt, on kuraator Tamara Luugi eestvedamisel ette valmistatud mitu aastat. Tulemus on seda väärt.

„Eestis on laialt eluruumi ja avarust. Soomes on sama lugu. Nii tunduski, et peaksime rääkima millestki suurest, millestki, mis oleks natuke nagu Eesti ja Soome vaheline asi, kus me saame teineteisest aru nii, nagu Lääne-Euroopa vaataja võib-olla ei saaks,“ räägib Tamara Luuk. „Ma olin sügavalt veendunud, et meil on kokkupuutepunkte, mida ei tule soomlastele ära seletada. Ja et õige oleks just see kooslus – vaikne, omaettehoidev, põske pomisev, nagu need kolm kunstnikku on.“

Need kolm vaikset ja omaettehoidvat kunstnikku on Taidehalli veenvalt üle võtnud. Näituse esimesest tööst, Alice Kase maalist „Kekkoneni käsi“, Jass Kaselaane mastaapsest ruumiinstallatsioonist „Hääl“ kuni Neeme Külma võimsa nelikobjektini „Elieli valgus“ – meisterlikult ruumiga suhestuvas koosluses on nii üllatumist uuest kui äratundmisrõõmu, ja seda nii soomlastele kui eestlastele.

Soome kauaaegse presidendi nimega vaatajaid tervitava Kase värskes maaliseerias on tunda püüdlusi liikuda kunstnikule tuntuse toonud viimistletud ja läbimõeldud vormist väljapoole, otsida uusi võimalusi, lubada sisse mõni emotsionaalne ootamatus. Lõuendile ja paberile maalitud tööd astuvad dialoogi nii omavahel kui teiste kunstnikega, panevad mõtlema suurele ja väiksele, jõule, mis ühe puhul nii ilmselge ja teises õnnestumise korral mitte vähem veenev.

Jass Kaselaan on Taidehalli kõrgete lagedega saali täitnud 2013. aastal Tallinna Kunstihoone galeriis eksponeeritud võimsa objekti „Jumala hääl“ edasiarendusega. Süsimust „masin“, mis pärast Tallinna näitust Raja tänava skulptuuriateljee hoovis oma edasist saatust ootas, on uue elu ja uue nime saanud, viies tükis Helsingisse jõudnud ja saanud kaaslaseks tumedat jõudemonstratsiooni seintelt tummalt jälgivad lambad. Üheksa meetrit pika teose autor poseerib näitusesaalist kaasa võtmiseks mõeldud plakatil oma pisikese koera Helmutiga – jälle tulevad mängu märksõnad „suur“ ja „väike“ ning nende tinglikkus.

Ruumi on omaks teinud ka Neeme Külm, kelle kaks installatsiooni, „Arhitekti sõrmejälg“ ja „Elieli valgus“ on ammutanud oma ainese vastavalt Taidehalli arhitektuurist ja Helsingi pearaudteejaama neljast graniitskulptuurist. Kui 2009. aastal ehitas Külm Swanseas kuulsa poeedi Dylan Thomase skulptuuri ümber kasti ja tekitas nihke väljakul liiklevate linnaelanike ruumitajus, siis sel korral oli Külmal plaan kaotada raudteejaama kivimeeste käest valgustid. Selleks siiski luba ei antud – valgustid tuli näituse jaoks ise luua, suuremana kui originaalis, ja neli sajakilost objekti Taidehalli laest rippuma panna. Näitusesaalide vahelise ukseava asemele on ehitatud Taidehalli sisekujunduse halli värvi riidekapp, mille paokil ukse vahelt avanevast august saab astuda ühest ruumist teise... See annab märku pallineliku võimalikust teekonnast. „Ma tahtsin leida midagi sellist, mis oleks Soome kultuuris märgiline, et nii 20- kui 70aastane võib ennast selle koha juures mäletada,“ räägib Külm ise. „Ma nimetan seda teost ajamasinaks – ta meenutab sulle midagi ja sul tekib äratundmine. Ja kui näitusele tulnud inimesel vaadates see äratundmine tekib, siis on see juba tema lugu.“

„Alice, Neeme & Jass“ on tugev oma tundlikkuses. Nii nagu vaatajale on jäetud piisavalt ruumi näituseruumis olemiseks ja teoste tajumiseks, on piisavalt ruumi jäetud ka kunstnikele ja nende vaiksetele, aga võimsatele maailmadele. Alice, Neeme ja Jass ei ole allutatud kuraatori visioonile, nad ei ole painutatud sotsiaalset sõnumit edastama, surutud meelevaldselt mõnda aktuaalsesse lahtrisse, vaid kuraator on toonud välja kunstnike potentsiaali, andnud neile võimaluse olla eraldi tugevad ja koos mõjusad.