Sandra Jõgeva reportaaž: Esimene Naiste marss jäi vaoshoituks
12:07
Otsustan ikkagi minna Naiste marsile osavõtjana. Seni olen olnud kahevahel: ühelt poolt on välja tänavale marssima minekus minu jaoks midagi sügavalt häirivat, isegi piinlikku, mida seostan üleskasvamisega Nõukogude Liidus ja tollal riiklikult korraldatud, sisuliselt kohustuslike tänavademonstratsioonidega. Teisalt: kui tihti Eestis massiaktsioone üldse korraldataksegi? Eriti neid, mille algpõhjusega, naiste õiguste eest võitlemisega, igati nõus olen. Meenub ka ammu Euroopa ühes pealinnas elava sõbranna jutt, et seal mõjuks kummaliselt inimene, kes pole näiteks kümme aastat tänaval millegi eest marssimas käinud. Et mis ta tegi need kümme aastat, istus vangis või?
Leian üles ühe oma kahest olemasolevast roosast mütsist, Naiste marsist osavõtjatel palutakse kanda seda värvi kudumeid. Kootud ese kui naiselikuks peetud käsitöö sümbol, kujund, mida on palju kasutanud ka feministlik kunst… Minu oma on kunagi ostetud 50 sendi eest Balti jaama turult.
12:20
“Noh, lähed Naiste marsile või?”, alustab oma telefonikõnet õpetajana töötav sõbranna ja avaldab kahetsust, et ei saa tulla. Ta läheb laste sünnipäevale oma noorema pojaga. Küsib, et kas sellega oleks väga imelik marsile tulla. Kinnitan, et mitte.
12:53
Hakkan meiki tegema ja panen taustaks meesõiguslaste video Youtube´ist. Aegajalt kuulan neid. Videos räägib mees probleemist: üks naine, kellega ta kohtingule läks, pidas loomulikuks, et mees maksab ta eest restoraniarve. Meesõiguslasele ei tundunud nad selleks hetkeks piisavalt seotud selle vanaaegse žesti jaoks. Lisaks loeb ta üles kõikvõimalikud kulutused sellele naisele, kaasa arvatud bensiin ja pakk küpsiseid.
13:13
Meesõiguslane videos jõuab fundamentaalse mõtteni: sa võid minimeerida riske, mis kaasnevad deitimisega, aga mitte riske, mis kaasnevad abieluga!
13:14
Meik on valmis. Marsi korraldajad on lisaks roosadele kudumitele soovitanud kaasa võtta termosed sooja joogiga. Vaat seda viimast ei õnnestu mul leida, õigemini on kadunud selle kohvitopsi kaas.
13:29
Astun oma majast välja, teen selfi oma roosa mütsiga ja postitan sotsiaalmeediasse. Minust mööduvad kaks Kalamaja hipsterit, poiss ja tüdruk. “Jüri Pootsmannist pole midagi kuulda”, ütleb poiss.
13:46
Astun trammist maha. “Ilusat marssi teile siis”, soovib üks mees naisele kolme lapsega. Müts tema peas on väga hea tahtmise juures vanaroosa. Olin ennist trammis üritanud leida mõne naise peas roosat mütsi ja nagu mulle tundus, siis tulutult.
13:51
Jõuan Viru väravate juurde. Olen esmareaktsioonina pettunud osalejate arvus, kes sinna kogunenud on. Neid tundub olevat ütlemata vähe.
Märkan Marina Kaljuranda. Rebeka Põldsamit. Eesti meedias esifeministi tiitli saanud Nika Kalantari. Jevgeni Ossinovski... Ja muidugi igas eas naised. Arvan, et naisi on 90 protsenti.
13:56
Organiseerijad kamandavad ruuporist osalejaid rivisse. Ühtäkki tundub neid palju rohkem kui ennist, kui oldi tropis koos.
13:59
Sotsid on moodustanud korraliku kolonni. Mõned osalejad on enda kätte saanud käsitöö-suukorvid sulekestega, mida jagatakse.
Näen palju tuttavaid: LGBTQ-kogukonna esindajaid ja kunstiteadlasi. Sotsiaalteadlasi ja ajakirjanikke ka.
14:08
Olles andnud ühele Eesti eratelekanalile intervjuu, avastan, et olen segaduses seoses sellega, kuhu peaksin rongkäigus minema. ”Registreeritud osalejad, minge paraadi lõppu”, kõlas vahepeal pidevalt ruuporist. Vanad tuttavad, kunstiteadlased, läksid asja uurima just siis, kui mind telekaamerate ette haarati.
Meil jäi siis pooleli jutt üle-eelmise suve geiparaadist, kus usklikud marssijaid piiblitega manasid. Praegu mingist taolisest agressioonist ühtki märki pole.
14:20
Marss algab. Kostavad katkendlikud laulujupid ja trummipõrin. Kuulen, kuidas keegi väidab, et tegu on Arvo Pärdi kirjutatud heliteose "Ukuaru valsi" põristamisega. Sündmustest ette rutates: seda väidet kuulen ka hiljem.
14:25
Oleme jõudnud poole Viru tänavani. Puudub aktiivne demonstratsioonikäitumine, nagu telekast nähtud. Kus on loosungite skandeerimine? Samas, ega isegi tänaval kisama torma...Mitu tuttavat on hinnanud osavõtjate arvu umbes viiesajaks.
14:29
Kolonn liigub vaikselt üle Raekoja platsi. Mu selja tagant kostab rootsikeelset jutuvada. Kolonni pea on pööranud sisse väiksest Kinga tänavast, kostab hüüatusi, mis on siiski üsna vaoshoitud.
14:33
Pikk tänav. Korraks kostavad skandeerivad hüüatused. Nendest arusaamiseks peab tõsiselt pingutama. “Naiste laine!”, taipan viimaks.
14:35
Pika jala jalamil seisavad siiski neli nooreohtu vastast, kes raputavad rusikaid taeva poole ja kannavad endi vahel sinimustvalget lippu.
14:36
Kuna vastased liituvad koos oma rusikate ja lipuga Naiste marsiga, kuulen, kuidas üks noormeestest oma mobiili räägib: “Üks-viis, ole seal üleval valmis!” Olen peale sattunud noorte rahvuskonservatiivide konspiratsioonihetkele!
14:40
Kolonn liigub vanalinnast välja ja üle Toompuiestee. Vastas on politsei, aga mitte vastaste esindajad.
“Oi, tõ feministka!” See on noormees vähesest rahvahulgast, kes tänaval marssijaid jälgib. Edasi liiguvad see noormees ja ta feministka käsikäes. Paraku mitte enam kolonniga koos.
14:45
Oleme jõudnud läbi Balti jaama Reisijate tänavale. Vestlen jälle tuttavate kunstiteadlastega, mis on minu jaoks siin vägagi korduv tegevus.
“Rootsis on koolis kõik nii poliitiline, kopp on sellest ees, tahaks nunnut ilukirjandust lugeda”, kurdab üks neiu mu selja taga oma kaaslasele.
14:50
Naiste marss on jõudnud oma sihtpunkti, milleks on Sveta baar, populaarne koht Telliskivi tänava alguses, vana Balti jaama turu riismete vahel. Siin müüakse kasutatud tehnikajubinaid ja riideid ning odavat Ukraina ja Leedu pesu.
Korraks saab skandeerimine siiski jõu sisse: “N-A-I-S-T-E L-A-I-N-E!”