Vabasurma valinud pereema: „Ilma draamata, palun!“

Ravimatut haigust põdev endine tantsuõpetaja Jane Paberit (47) valis abistatud enesetapu oma lähedaste säästmiseks.

„Nii isetu inimene oled ikka!“ Jane vanem tütar Anna-Stiina (28) torkab selle lause ema jutu sisse pigem endamisi. Aga ema kuuleb ja mõlemad puhkevad naerma. Miks ta valib tee, mis on nii tema lähedastele kui riigile mugavam ning odavam? Miks ei nõua ta kohalikult omavalitsuselt igapäevast hooldajat, füsioterapeuti ja masseerijat oma koju Rakvere lähistele metsade keskele?

Jane lõhkas eelmisel nädalal „Pealtnägijas“ pommi, öeldes, et soovib oma elu lõpetada Šveitsis, Zürichis asuvas Dignitase kliinikus. Kliinik (nagu Michel ­Houllebecq oma raamatus „Kaart ja territoorium“ kirjeldab) asub valges laitmatult igavas betoonhoones, mis on äravahetamiseni sarnane tuhandete teiste betoonhoonetega. See on ainus koht, kuhu ravimatut haigust põdevad välismaalased saavad minna oma elu väärikalt lõpetama. Teadaolevalt on Jane esimene eestlane, kes läheb abistatud enesetapule. Elu lõpetamine maksab 10 000 eurot, millest kliinik maksab poole. Jane kogus avalikult raha, summa saadi kokku tundidega. Mis üle jäi (22 000 eurot), kandis Janno Puusepa fondi.

ALSil (amüotroofne lateraalskle­roos) puudub ravi ning Jane haigus süveneb kiiresti. Tema lihased kõhetuvad. Aasta tagasi suutis Jane veel käia, nüüd liigub vaid ratastoolis. Eelmisel suvel oli kõne hea, kuid oktoobris hakkasid sõnad justkui venima. Jane teab, et teda ootavad neelamisraskused ja keelekrambid. Meie jutuajamist lõhestavad haigusele iseloomulikud sundnutu hood.

Liikumatuks ja jäigaks muutev ALS võib kulgeda aastaid, kuid mõistus jääb lõpuni selgeks.

„Enamik inimesi tahab ju elada, viimse hetkeni. Aga see haigus on nii ränk ja vajab nii palju vahendeid lõpus, et ...“

...et elusolemine kujuneks väga kalliks?

Absoluutselt. Ma loen kõiki kommentaare, seal heidetakse mulle ette, et kas suremiseks pole piinlik raha kerjata, et kas on ikka väärikas. (Puhkeb nutma, olles mõned hetked võimetu rääkima.) Mis piinlik!? See on kõige raskem asi, mis ma elus kunagi olen teinud. See oli mulle ränk! Ma oleksin selle raha teeninud, aga ma ei saa ju. Ma ületasin ennast, väga ületasin, ja see oli seda väärt. Üks mu põhimuresid oli, et mu lapsed jäävad maha siia kurja ja vaesesse maailma, kuid nähes seda summat, mis inimesed on mulle andnud – ma sain teada, et inimesed on ikkagi ilusad ja head! See võttis mul palju pingeid maha.