Kõned ohvriabisse: "Muhk on mul peas rõõmsalt, silm on sinine!"
Helistaja on vanem mees. Ta nutab.
„Ma tahan sellist asja rääkida. Minu elukaaslase tütar hukkus, ta on jube närvis, mis ma teen? Mida ma pean tegema? Mingit rohtu või... Ma ei suuda kogu aeg valves ka olla.“
Mees räägib, et helistas kiirabisse, see soovitas ühendust võtta ohvriabi kriisitelefoniga. Elukaaslane ei soovi ise kriisinõustajaga rääkida. „Ta on hüsteerias. Ta ei taha üldse rääkida, isegi minuga ei taha. Kui ma midagi küsin, läheb vihale, hakkab karjuma mu pääle.“
Helistaja on üks paljudest, kes võtnud ühendust 1. jaanuaril riigi poolt avatud ohvriabi kriisitelefoniga. Kui seni sai ohvriabitöötajaga rääkida politseijaoskondades, siis nüüd võib oma muret kurta ööpäev läbi nii telefonitsi kui ka veebilehe palunabi.ee jututoas.
Käisime kuulamas, milliste probleemidega abivajajad kriisinõustajate poole pöörduvad. Selgus, et peamisteks helistajateks on lähisuhtevägivalla all kannatajad ja üksikud vanainimesed.
