Kui mulle saadeti värske dokumentaalfilmi sünopsis, mille peategelane uskuvat elu väljaspool kapitalismi ja loovat kogukonda, kus elatakse ilma rahata, siis tekkis minus pidurdamatu vajadus seda filmi näha. Miks? Sest esiteks kiputakse tänapäeva „progressiivsetes“ ringkondades nägema kapitalismis kõige kurja juurt ning sellest on tehtud mütoloogiline koll, mille vastu võitlemine teeb võitlejast automaatselt nii kangelase kui filosoofi. Seda, et tegu võiks olla vabade inimeste omavaheliste vabatahtlike tehingute summaga vabas ühiskonnas, mis on täiesti tõestatult inimkonna arengut ja elukvaliteeti parandanud – seda väidet pole mõtet ei esitada ega numbritega tõestada, sest sellele järgneb autopiloodile lülitumine ning standardiseeritud vastuste andmine. Kuigi neile väidetele on faktipõhiseid vastuväiteid, pole neist eriti kasu, sest ei maksa unustada, et me elame ajastul, kus tunded on faktidest tähtsamad ja narratiiv on asendanud empiirika.