Teekond surma enese juurde

Suremisest peab hakkama ühiskonnas rohkem rääkima, leiab Marko Raadi dokumentaalfilmi „Matusepäevikud“ vaadanud kaitseväe kaplan kapten Tõnis Kark.

Vaadates tänuga režissöör ­Marko Raadi uut dokumentaalfilmi „Matusepäevikud“, tulid eredalt meelde mu enda vaimulikutee alguse praktikandiaastad EELK Võnnu Jakobi koguduses Lõuna-Eestis. Teoloogiaõpingute jooksul pidasin Võnnu külas sadakond matust. Kogudus oli vana, mina olin väga noor ja nemad aina surid.

Mäletan, et alguses ajas surnu ja leinajate nägemine mind nutma, aga ajapikku tekkis harjumus ja pisaraid enam ei tulnud. Tekkis mingi ametialane tuimus. Esimene matus oli mu jaoks hirmus – leinalised otsisid minult tuge ja mina omakorda neilt. Ma tundsin tookord, et ma ei vasta ameti­ootustele ja see oli õudne. Surm tekitas küsimusi, millele mõistusega lähenedes ei olnud ühtegi head vastust.