Pensionäri nädala eelarve oli 65 krooni ehk 4 eurot praeguses vääringus. Tõsi - pensionärile vaevalt kolleegid saiakesi ja mandariine taskusse sokutasid nagu minuga juhtus. Teiselt - pensionär ei pea ka päevast päeva ringi trampima ja lugusid kirjutama nagu reporter. Ühesõnaga – muljeid ja mälestusi oli palju, kirjuta üles ja lugu valmis!
Hiljem sai neid osalusvaatlusi tehtud ridamisi. Päev otsa ratastooliga Tallinna vanalinnas; relvade viimine üle Läti piiri (pauku polnud need püssid võimalised tegema); omaenese auto ärandamine; võõraste palkide müümine Antsla taga metsalangil; nädal patsiendina Seewaldis; kolm päeva kodutuna Tallinna tänavatel; ebaseaduslik seatapp ja liha mahamüümine. Jne jne. Osaluseksperiment oli EE üks kaubamärk.

Niismaa pole ju mõtet sõnu teha. Ela ise läbi ja siis tead, millest sa räägid.

Madis Jürgen 15.02.2019

Alljärgnev teos kujutab endast dokumentaalset aruannet kahest tüütust nädalast. Nende kahe nädala jooksul püüdis ajakirjanik Madis Jürgen (30) liita oma elueale teist samapalju ja katsetada, kas ta suudab hakkama saada 130 krooniga.

Autor on tänulik kolleegidele, kes selle katse tõttu pidid ülekohtuselt kannatama ja taluma oma pensionärist peatoimetajat, kelle tööjõudlus ja muud isikulised omadused polnud enam need, mis 30aastasel.

Ettevalmistus pensionile minekuks jäi tõtt öelda mõnevõrra lünklikuks. Kogusin informatsiooni ja sain teada, et enne paastumist ei tohi kuu ega suitsetada. Ja et hambad peavad olema terved. Muidu võib midagi halba juhtuda, sest organism hakkab sööma iseennast.

Üldiselt ei uskunud keegi, et ma kahte nädalat selle rahaga vastu pean. Kalle Muuli näiteks kurtis, et temal läheb juba sigarettide peale 250-400 krooni kuus ja Urmas Ott ütles, et tarvitab kuu ajaga kolme tuhande krooni ringis. Toomas Sildam soovitas, et kogu operatsioonil oleks mõtet vast ainult siis, kui ma tähtaja möödudes ennast "Palace" ette venitaksin ja seal kõigi reeglite järgi minestaks. Ainuke materiaalne ettevalmistus oli see, et kolleeg Tiina Jõgeda tungival pealekäimisel ostsin ma pühapäeval "Comexi" poest krõbiseva karbi kassisööki. mis maksis 15 krooni, lehkas hingematvalt maksa järele, aga pidi olema kõikide kasside maiusroog. Olin valmis kõigeks.

Esimene nädal

Esmaspäeval silmitsesid kolleegid mind pikalt ja huviga. Lõuna ajal kutsus muretsev toanaaber mind peale tööd ekspressbaari ja tasus armulikult ka minu böfstrooganovi ja tassi kohvi eest. Kokku tegi see pensionäri jaoks peadpööritava arve 9.30.

Pärastlõunat poetas keegi mu töölauale mandariini ja paberist nutsaku, mile sees oli beseekook. Õhtul, kui me käime tavaliselt pizzat söömas, mille kõrvale juuakse üldjuhul klaasike õlut, lubasin endale selle päeva esimese väljamineku - sõin kapsa- ja porgandisalati, mis maksis kuus krooni.

Peame dieeti, jah? küsis ettekandja.

Jah, vastasin reipalt.

Kokkuvõttes möödus esimene päev eriliste vahejuhtumiteta.

Üks vapustus siiski oli. Kodus selgus, et minu kass ei võta suu sisse viieteistkümnekroonist krõbisevat sööki.

Teisipäeval avastasin kodus, et kohv on otsakorral ja et ma pean hommikuti jooma pärnaõieteed, mis on hea külmetushaiguste ja palaviku vastu, aga mille virgutav toime on mõnevõrra nõrk.

Tööle sõitsin bussiga, sest bensiin oli otsas (sel ja järgmistel päevadel sõitsin kõikides ühiskondlikes transpordivahendites järjekindlalt jänest.).

Toimetusse jõudnud, suundusin joonelt nurga peal asuvasse ekspressbaari. Sõin ära kalasaia ja koogi ja jõin tassi kohvi. Kokku maksis see 5.20. Tegin kangelasliku otsuse, et sel päeval ma rohkem ei söö.

Pizzabaaris käristati mulle õhtul kuue krooni eest salatit välja ja õhtul, kui bussid enam ei käinud, sõidutati taksoga töölt koju.

Kolmapäeval jooksin Telemajja, et küsida Kahe Takti salvestuse eel Janika Sillamaalt paar küsimust. Janika oli äärmiselt võluv ja tema 17aastane organism oleks olnud kindlasti valmis mõneks vahukoorekoogiks kerge intervjuu kõrvale. Paljalt mõte sellest tekitas tunde, et kohe hakkab kõht talumatult korisema.Tegin lühidalt ja jooksin tagasi toimetusse.

Pärast lõunat peeti toimetuses korraga kolme kolleegi sünnipäeva. Pühendusin rõõmuga küpsistele ja juustule. Vägijooke tarvitasin erilise mõõdutundega, sest ei olnud kindel, kui palju tõstab nende efektiivsust kahepäevane dieet.

Kui pidin uuesti Telemajja minema, et Janika pilt ära tuua, sõidutas leheomanik HHL mind Buickiga kohale ja poetas mulle taskusse mandariini. Teatas aga siis mind tähelepanelikult uurides, et tal on külmutuskapist kadunud mingi neetud pirukas. Kui poleks olnud mandariini, oleksin sellest peaaegu solvunud.

Neljapäeval ei võtnud ma enam kannatada, et mu kass on niivõrd harjumuste küüsis ja ei taipa midagi Lääne hõrgutistest. Ostsin talle pool kilo mingit ookeanist kinni püütud kala, mis maksis kaheksa krooni. Maksakrõbinad kinkisin naabrile.

Päeval tegin kolleegidele õelaid etteheiteid, kui nad minu kuuldes täiel häälel seletasid, mida nad lõunaks sõid. Märkasin ehmatusega, et mu hääletooni on tekkinud imelik vinguv intonatsioon.

Reede hommikul leidis naabruses elav kolleeg, et ta ei viitsi bussiga tööle sõita, ostis mulle 10 liitrit bensiini ja me sõitsime minu autoga.

Olen teda alati noominud tema ebasportliku kombe pärast pikki distantse mitte jala läbida. Nüüd avaldasin sama asja eest siirast tunnustust.

Ei tea kust tuli mulle see rumal mõte, aga tol päeval läksin ma juuksuri juurde. Kohe, kui juuksur mulle rõõmsa innuga otsa vaatas ja lina krae vahele hakkas toppima, mõistsin, et siit ei saa tulla midagi head. Nii oligi. Pärast ennastunustavat kääridega loksutamist teatas juuksur armastusväärselt, et võlgnen talle 20 krooni.

Et ma olin sel päeval kulutanud mõtlematult palju ka söögi peale, tuli sellest päevast nädala kõige kallim päev. Olin raisanud 30 krooni.

Otsustasin, et nii ei käitu ma enam iial.

Laupäeval läksin keldrisse, tõin sealt kartuleid ja kapsaid ning valmistasin vägeva lõunasöögi. Kassile ostsin krooni eest silku ja endale saia.

Pühapäeval ei kulutanud ma midagi.

Kuulasin KUKU Raadiost, kuidas pensionärid Harri Tiidole oma hädasid kurtsid. Elasin oma saatusekaaslastele kõigest hingest kaasa.

Kokku kulutasin ma esimese nädalaga 74 krooni. Teised raiskasid minu peale umbes poole rohkem.

Järgmisel nädalal otsustasin rohkem külas käia, rääkida vaikse häälega, mitte erutuda, intrigantidega mitte vaielda ja muud moodi mitte liigselt energiat kulutada.

Teine nädal

Esmaspäev algas sellega, et tõin kassile kala ja piima ja kulutasin üle nelja krooni.

Enda peale raiskasin sama palju.

Teisipäeval sõin nurga peal 9 krooni eest. Võtsin 36 krooni eest bensiini. Vastasel korral oleks jäänud kirjutamata lugu Kopli poolsaare juures madalikule sõitnud naftatankerist.

Õhtuks olime mõlemad fotograafiga nii külmunud, et ostsime kahe peale 50 grammi valget viina ja lahjendasime selle kahes tassis mustas kohvis.

Kolmapäeval jätkus Kopli operatsioon. Kuna ma pidin hirmsa hooga vormistama loo, ei tulnud mul pähegi kiusatuslikku mõtet koogisöömisest. Sellele vaatamata ületas väljaminek kõige mustemad stsenaariumid. Et ma ei saanud oma reportaaži valmis õigeks kellaajaks ja et minu järel ootas trükikojas monteerija-daam, kellel oli algav bronhiit ja kelle laps käib umbes samal kellaajal keeletunnis, palusin "Eesti Ekspressi" vastutaval sekretäril teatada trükikotta, et karistuseks hilinemise eest olen valmis õhtul abistama haiglast monteerijat ja paigaldama tema krõbisevale ülakehale mõned sinepiplaastrid. Daam informeeris vastutavat sekretäri, et ei salli sinepiplaastreid silmaotsaski. Seetõttu tuli mul lisada oma väljaminekutesse üks odavamat sorti Hispaania veinijook (27 krooni), mille saatsin monteerija turgutamiseks.

Õhtul selgus, et mind on koos oivalise koogiga külastanud ema, kes elab maal. Tõsine rõõm!

Neljapäeval sõin "Olümpia" restoranis firma kulul vähemalt 18 krooni eest. See oli minu seedeteedele niisugune ootamatus, et kõht undas pahaendeliselt terve õhtupooliku. Hoidusin raskete asjade tõstmisest.

Reedel jõin pizzabaaris üheainsa kohvi. Ettekandja oli silmnähtavalt pettunud. Mõtlesin, et peaks talle kõik ilusti ära seletama, aga ei leidnud nii intiimseks vestluseks sobivat hetke. Hiljem olin tükk aega mures.

Kurb kokkuvõte

Olin oma pensionipõlve kahe nädala jookul kulutanud kokku 130 krooni asemel 160.

Nädalavahetusel käisin koos kunstnik Aivar Juhansoniga (see, kes joonistab 5. leheküljel neid inetuid pilte) Maardu karjääride vahel ratsutamas. Metsaääred olid täis pajutibusid nagu kevadel ja ma kaalusin tõsiselt võimalust võtta toimetusetööst kaks nädalat palgata puhkust, müüa urbi ja näidata, et 260 krooniga kuus on siiski võimalik hakkama saada.

Esmaspäeval tulin tööle, vaatasin oma kolleegide piinatud nägudesse ja otsustasin vaevad lõpetada.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid