Šostakovitši elu ehk hing paelaga kaelas
Romaani teemana on Šostakovitš väga kõva pähkel. Suurema osa tema elust surus nõukogude võim teda oma rinnale sellise raudse haardega, et heliloojal oli sõna otseses mõttes hing paelaga kaelas. Teda alandati võimu poolt avalikult ja ka ülendati avalikult, alandati aga mõõtmatult rohkem. Ta pidas suu kinni, aga kõneles muusika kaudu seda valjemalt.
Šostakovitš ja poliitika on teemad, mida ei saa lahutada. Läheduse tõttu võimu absoluutsele tipule muutus kogu tema looming poliitiliseks ning muusikast, mis esindab ju vaid iseennast, sai tema eluajal midagi muud. „Kuna kõik heliloojad (Nõukogude Liidus – P. H.) olid riigi palgal, siis oli riigil kohustus sekkuda, kui nad rahvast ignoreerisid, ja tõmmata nad tagasi suuremasse harmooniasse kuulajaskonnaga,“ kirjutab autor. „Heliloojalt oodati suuremat toodangumahtu täpselt nagu söekaevurilt ning tema muusika pidi soojendama südameid samamoodi, nagu söekaevuri süsi soojendab kehi. Bürokraadid hindasid muusikalist toodangut nagu muudki liiki produktsiooni: olid olemas kehtivad normid ning ka nende normide rikkumine.“ Korduvalt pidi Dmitri Šostakovitš kartma oma elu pärast, sest kui ajalehes ilmus näiteks lause: „Täna on kavas rahvavaenlase Šostakovitši helitööde kontsert,“ siis sai see tähendada ainult kõige halvemat.
Šostakovitši loomingu tähtsust N Liidu kommunistlikule võimule ning tema olulisust näitab ka see, et verine diktaator Jossif Stalin isiklikult tegeles tema „küsimusega“, isegi helistas talle. Sisuliselt mängiti temaga kassi ja hiire mängu – ta sai vaheldumisi kõige kõrgemaid riiklikke autasusid - Stalini preemiaid – koos tolle aja kohta muinasjutuliste rahasummade ja boonustega, aga mõne aja pärast, kui partei soosing oli kadunud, pidi ta jälle tundma hirmu iseenda ja lähedaste elu ja saatuse pärast ning taluma mõõtmatut avalikku alandamist. Tema Viiendat sümfooniat, mille ta kirjutas pärast kohutavat enda loomingu mahatampimist, nimetati tollal „nõukogude kunstniku loominguliseks vastuseks õiglasele kriitikale“. Ja autor ei vaielnud vastu. „Ta laskis neil (sõnadel) püsida, sest need kaitsesid tema muusikat. Jäägu Võimule need sõnad, sest sõnad ei saa määrida muusikat. Muusika põgeneb sõnade eest: selles on muusika eesmärk ja tema suursugusus,“ kirjutab Barnes Šostakovitši sisemonoloogis.
Raamat „Aja müra“ läheb käima raskelt, aga viimane kolmandik on hoogne ja vaimustav. Kuna Dmitri Šostakovitš eluajal oma poliitilisi vaateid ei avaldanud ja suhteid võimuga ei kommenteerinud, siis ilmus alles pärast tema surma teoseid, mille autorid väitsid, et just nemad teadsid täpselt, mida helilooja tegelikult mõtles. Kontrollida seda ei ole võimalik, aga Barnes võtab kunstiliselt tihendatult tema elu olulisemad teemad kokku ja püüab pugeda Dmitri Šostakovitši mõtetesse.