Tööpäev on läbi. Kontorid tühjenevad. Kaitsejõudude peastaabis istub kindralmajor Martin Herem (45) oma rohelises vormis ja teeb tööd.
Räägime vabariigi iseseisvuspäeval kaitsejõudude paraadil peetud kõnest. Herem lubab, et kasutab ka edaspidi oma kõnedes meeldejäävat stiili.
Heremi kõnest jäi seekord kõigile meelde, kuidas Eesti mehed vabadussõjas lahingumoona puudumisele vaatamata alla ei andnud: „Anname kuraditele kividega!“
Ja siis räägime poolteist tundi sellest, mida kaitseväe juhatajalt keegi oodata ei oskaks.
Härra Herem, kuidas teist sai mutipüüdja?
See algas kümmekond aastat tagasi. Meil on aiamaa, mis kuulub küla servas oleva kortermaja juurde. Naabritädid hakkasid rääkima, et ei saa kuidagi muttidest lahti. Toppisid igasugu jälkust maa sisse, miski ei aidanud. Ma mõtlesin, et mis mõttes!? Kuidas saab olla mutt targem kui inimene!?
Esimesed paar aastat püüdsin mutte ämbri või purgiga. Kaevasin ämbri maasse, ämbri ülemine serv mutikäiguga ühele tasapinnale, mutt tuleb ja kukub sisse.
Ja mutt on tõesti nii loll?
Sugugi mitte kõik mutid!Ämbrisse lähevad enamasti noored. Vanemad ajavad ämbri mulda täis ja jalutavad üle või kaevavad käigu pangest mööda. Ja siis peab nuputama, mis teha. Ma olen nii ka teinud, et võtsin liitrise kokapudeli, tegin sellest toru, torkasin toru ühe otsa 3 cm ulatuses käiku ja teine ots jäi ämbri kohale. Kui 12 tunni pärast vaatama läksin, istus mutt pahaselt ämbris.
Mis te tegite pahase mutiga?
Ma olen loodushoidlik vend, viisin ta kahe kilomeetri kaugusele metsa, kus ta sai endale uue elukoha.
Siiani püüate mutte ämbriga?
Ei. Esiteks on sellega kõvasti sonkimist – pead kaevama sügava augu. Ja teiseks: kui sa ämbrit päevas mitu korda ei kontrolli, surevad nad seal ära. Kirjanduse andmetel peab mutt iga kahe tunni tagant süüa saama.
