Kuidas ma veidike Omnivas tööd tegin

„Minagi astusin vähemasti ühele pakile,” tunnistab Omniva öise laotöölisena alla kolme tunni vastu pidanud Krister Kivi.

Enamik artikleid saab alguse kannatustest. Sel korral oli ohver tuttav melomaan, kes tellib internetist heliplaate, täpsemalt vinüüle, mis karmikäelist ümberkäimist ei kannata. Jaanuaris ahastas ta Facebookis, et Omniva oli tellitud plaadi toimetanud kohale kõverakspainutatult. „Jälle,“ rõhutas tuttav.

Mõni nädal hiljem märkasin teda uuesti Omnivat needvat: saabunud oli järjekordne purustatud sisuga pakk. Trend pakkidega nii jõhkralt ringi käia olla üsna uus, sest tuttav oli välismaa plaadipoodidest muusikat tellinud suurema osa täiskasvanuelust. „Keegi peaks end Omnivasse tööle munsterdama ja selgitama välja, mis seal toimub,“ soovitas ta.

Mõttel tundus olevat jumet, sest aastavahetuse järel näisid Eesti postisüsteemi hädade üle ägavat paljud neist, kes midagi saatsid või laekuvat ootasid. Sotsiaalmeedias levisid kulutulena postitused, kuidas pakid, mille asukohta reaalajas jälgida sai, tuigerdasid otsekui virvatulede lummusse sattunud marjulised nädalaid Omniva kontorite vahelisi eksiradu ning paljud postkaardid ja pakid ei saabunud üldse. Omniva juht Ansi Arumeel ristas käed ja kinnitas Ekspressile, et see ongi tööstusharus tavaline, kui iga kahesajas saadetis kohale ei jõua.

Veebruari algul tegin endale konto Goworkabiti keskkonnas, mille kaudu Omniva „väikesteks tööampsudeks“ peaaegu pidevalt renditööjõudu jahib. Töötasuks pakutakse neli eurot tunnist (miinus maksud) ning vakantsed ajad on sageli sellised, kui enamik Eestit norsates külge keerab, näiteks kella 17.45 kuni 3 varahommikul.