Evi Tihemets: mulle öeldi, et ERKIsse on nii raske saada, et ärgu ma üldse proovigu!

Vabaduse väljaku läheduses võib tihti kohata Evi Tihemetsa, kes on minemas tööle oma ateljeesse Tallinna Kunstihoone neljandale korrusele. Evi Tihemets (1932) on kunstnik, kes oma mitmetahulise loominguga on mõjutanud Eesti graafika arengut üle kuuekümne aasta.

Intervjuu ilmus algselt 4. märtsi kaasaegse kunsti uudiskirjas.

Tihemetsa panuseks peetakse värvi toomist Eesti traditsiooniliselt mustvalgesse graafikasse. Ta on esinenud näitustel Eestis (sh 1987. aastal isikunäitus Eesti Kunstimuuseumis) ja välismaal ning illustreerinud arvukalt raamatuid, millest mitmed kuuluvad Eesti illustratsioonide kullafondi.

Uudiskirjale antud intervjuus meenutab Tihemets oma kunstnikuteed, õpinguid instituudis ja eesti kunstnike seltskonnaga tehtud põnevaid retki Nõukogude Liidu avarustesse.

Olete pärit väikesest Tapa linnast. Kuidas te kunsti juurde jõudsite, kas lapsepõlves oli miski, mis mõjutas otsust kunsti õppima minna?

Kunst oli minuga algusest peale. Kui olin viieaastane, ütles sugulane üht mu joonistust vaadates, et sellest lapsest tuleb kunstnik. Olin sõjaaja laps ja peab ütlema, et see oli lastele isegi küllaltki huvitav aeg, sest meid saadeti siis maale, kus oli palju põnevat tegevust. Ümbruskonna lapsed käisid minu käest pabernukke tellimas ja tõid mulle vastu filminäitlejate pilte, mida mina hoolega albumisse kleepisin.

Sõja ajal ei olnud ju mingeid materjale ega värve saada, isegi kustukummi polnud. Pliiatseid oli küll ja paberit ka ja nii ma tegin kunstiringis peamiselt väikseid joonistusi. Tapa keskkoolis oli väike kunstiring, mida juhatas tulevase arhitekti Peep Jänese isa Ats Jänes. Kui olid koolipeod, istusin alati kunstiringi juhataja kõrval ja tema rääkis oma õpingutest Pallases. Ta oli seal mõned aastad õppinud, kuid siis pooleli jätnud. Teised tantsisid ja mina kuulasin Jänese jutte, mis olid väga põnevad. Tema soovitas mul kindlasti minna instituuti proovima.

Toimus ka koolilaste kunstiolümpiaad, kus ma sain rajoonis teise koha. Esimese koha sai hilisem skulptor Georgi Markelov. Mina saatsin entusiastlikult kohe Markelovile kirja, et kas tema tahab ka minna ERKIsse õppima. Sain vastuse, et ta juba õpib seal ja et sinna on nii raske sisse saada, et ärgu ma üldse lootkugi!

Ometi proovisite ja saite kohe esimesel korral ERKIsse sisse, mis oli üsna ebatavaline.

ERKIs töötas toona tuntud kunstniku Miikmaa abikaasa, kes soovitas mul minna proovima graafikasse. Ma ei teadnud, mis see graafika õieti ongi. Kujutasin ette, et seal tehakse plakateid, ja oma avalduses kirjutasingi, et soovin end tulevikus näha plakatikunstnikuna. Siis järgnesid sisseastumiskursused, mis kestsid suvel poolteist kuud. Joonistusõpetaja oli Johannes Greenberg, kes ütles, et võtaks mu kohe oma joonistusklassi vastu. See oli suur tunnustus ja innustus. Ta oli ka väga ilusa välimusega mees, halli peaga ja ilusate näojoontega. Aga kui meie kool algas, siis Greenbergi enam ei olnud.

Astusite ERKIsse Eesti ajaloo tumedal ajajärgul, Stalini ajal, aastal 1951. Kuidas see aeg veel teie õpinguid mõjutas?

Kui õppima läksin, oli instituudi vaim allasurutud, keegi ei naeratanud. Alles oli põhjalikku puhastust tehtud ja kõik õppejõud värisesid oma koha pärast. Igal erialal oli kindel arv kohti eestlastele, ja ülejäänud olid venelastele. Nii oligi väga palju vene poisse, kes olid enamasti läbinud eelõppe kusagil Venemaa kunstikoolis, ei olnud Moskva ja Leningradi kõrgematesse õppeasutustesse sisse saanud ning olid siis Eestisse tulnud, kus neil oli väga kerge sisse saada. Tarbekunsti osakonda võeti küllaltki palju ka eesti tüdrukuid, aga näiteks maaliosakond oli venelasi paksult täis. Hiljem läksid nad Eestist ära, välja arvatud Nikolai Kormašov, kes jäi siia ja lõi siin pere. Vene maalitudengite seltskond ei olnud tihtipeale siinse õpetamismeetodiga rahul. Nad pooldasid Vene realistlikku maalikooli, Eesti õpe põhines vanal Pallase koolil ja euroopalikul lähenemisel.

Tegelikult tahtsite ka teie minna maali õppima, aga astusite ikkagi graafikasse. Miks nii?

Tegin isegi maaliosakonna sisseastumistöö ja mind oleks sinna vastu võetud, aga sealne seltskond oli mulle kuidagi vastuvõetamatu. Nagu öeldud, oli seal palju vene poisse, osa neist sõjainvaliidid ja palju sõjas kannatada saanud, käisid karkudega. Nad sõid hirmus palju küüslauku ja nende tööruumides oli seetõttu kohutav hais. Mingil määral see kõik mõjutas minu otsust ikkagi graafikasse minna. Sinna võeti samuti vene poisse, aga nemad olid vaiksemad, töötegijad ja hoopis teist laadi kui maaliosakonnas.

Pärast instituudi lõpetamist võtsite ette mitu põnevat reisi Nõukogude Liidu avarustesse, sellest on valminud ka raamat – “Hüvasti kuuekümnendad”. Esimese reisi tegite koos Elmar Kitse, Viktor Karruse ja Priidu Aavikuga. Olete meenutanud, et oli ennekuulmatu, et üks tüdruk läks tuntud maalijatega kaasa. Miks see nii ennekuulmatu oli?

Olin tegelikult ka varem käinud gruppidega väljasõitudel ja matkadel. Palgatud oli lausa autojuht, kes sõidutas kunstnikke Lõuna-Eestisse, Saaremaale ja mujale, kus saime väljas maalida. See oli toona väga aktuaalne, maaliti väljas ja korjati graafika jaoks materjale, et kusagil mujal nendega edasi töötada. Sel ajal oli Kunstnike Liidu sekretär Aleksander Pilar, kes ütles mulle, et Moskvas vabanes ühele reisile graafikukoht, ning küsis, kas ma ei tahaks minna. Mul ei olnud sel ajal otsest teenistust ja reisiga kaasnes raha, nii et olin nõus. Grupi juht Priidu Aavik elas minu lähedal ning me tundsime üksteist.

Kitse ja Karrusega kohtusin esimest korda alles rongijaamas. Rongis ühe laua taga istudes ja juttu rääkides selgus, et kui tüdruk tuleb kaasa nii raskele reisile, nagu see neil oli kavandatud, siis võin nende reisi üldse ära rikkuda. Muidugi, nende plaanidest ei tulnudki kokkuvõttes midagi välja, ning mul omakorda oli tunne, et minust sai väike lüli, kes hoidis seda küllaltki keerukate iseloomudega meeste kampa koos. Olin poistega üles kasvanud – mul on kaksikutest vennad –, nii et minu jaoks polnud see raske. Tuli kõigiga arvestada, kuigi nii mõnigi püüdis oma võimu kehtestada. Eks ka teised olid arvestavad, näiteks Elmar Kits, kuigi vahel jõi ta end maani täis ja nii mõnigi kord aitasin teda püsti hoida.

Miks siis plaanidest kokkuvõttes midagi välja ei tulnud?

Sõitsime Murmanskisse, kust tahtsime minna Norra piiri äärde, et sealset vägevat maastikku maalida. Seda ei lubatud, sest seal olid Vene sõjaväebaasid, ning meid võeti just joonistuste tegemise ajal kinni: piirati koertega sisse ja viidi ülekuulamisele. Otsustati, et meid tuleks saata Kirovski tööstusrajooni. Pakuti ka looduskaunist Teriberkat, aga sinna oleksime pidanud sõitma helikopteriga, mida Karrus kartis ja keeldus sellest. Seal juhtus ka igasugu põnevaid asju. Elmar Kits unistas kogu aeg kalalkäimisest ning lõpuks kohtaski üht kalainspektorit, kellega saime sõita kalale. See oli küllaltki ohtlik sõit, lahtise veokiga, ilmad hakkasid ka juba kehvaks minema. Kohati tuli sõita üle kuristiku ainult kahe palgi peal. See oli nii karm, et enne pidi pudeli viina ära jooma, et oleks julgust seda riski võtta. Ja eks autojuhid tegidki nii.

Kui midagi oleks juhtunud, oleksime korraga mitmest kunstiklassikust ilma jäänud.

Oleks jäänud jah, aga kõik läks hästi. Autojuhtidel oli kaasas veel kaks väga kahtlast tüüpi, äsja vabaks lastud vangid, ja siis meie, kunstnikud. Selline seltskond oligi.

Järgmisel päeval sõitsime kummipaadiga kalapüügile, mis oli päris enneolematu ja raske matk. Meil oli palju asju kaasas, sest läksime ju ikkagi maalima. Oleks ju võinud võtta midagi lihtsamat, näiteks pastellid, kuid ei, mul olid kaasas guaššvärvituubid, mis oli jube tassimine. Teistel veel õlivärvid ja lõuendid. Paik, kuhu jõudsime, oli muidugi imeilus, põhjamaine mets, väikesed puud, palju mustikaid ja seeni. Kala saime väga palju, aga olime soola maha unustanud ja sõime siis kala niisama, koos leivaga. See reis oli tõesti elukool ja seiklusi juhtus palju.

Teie kunstnikukäekirja on nimetatud dekoratiivseks, koguni naiselikuks.

Kas oskate öelda, mida see tähendada võiks?

Võib-olla on naiselikkus seotud sellega, et mingil perioodil tegin palju ema ja lapse pilte. Ei tea, kas see teema on just läbiv, aga võib ju öelda, et mingil ajal arvasin tolle aja kunstnikuna, et ma ei saa kunagi lapsi. Kartsin, et ma ei suuda perele pühenduda. Lõpuks nad muidugi ikkagi tulid.

Kas on mingi teema või vorm, mis on teie loomingus alati samaks jäänud?

Värv on olnud minu loomingus kogu aeg tähtsal kohal. Mul läks juba ERKIs maalimisega hästi. 1968. aasta näitusele tegin litograafiaid punasest ja valgest kuningannast ja punane värv trükkis niivõrd hästi, et võtsin ette ja tegin ka ühe suure punase lille, panin mitu erinevat punast kokku. Punane on üks värv, mida olen kasutanud hiljemgi ja väga tihti.

Aga kui mõelda mingi vormi peale – olen läbivalt kasutanud ümarvormi. On ka kirjutatud, et ilma ümara vormita ei saa ma läbi.

Olete kasutanud ka rahvalikke ja pärimusmotiive. Kas see on olnud seotud teie abikaasa Ants Viirese tegevusega, kes oli etnoloog?

Kindlasti, mul oli ju kodus selleks palju materjali ja see on olnud põnev materjal. Olen seda kasutanud, lugenud juurde raamatutest ja käinud abikaasaga kaasas tema töömatkadel välitöödel.

Olete töötanud ka ise raamatute illustraatorina. Mis on olnud huvitavaim või meeldejäävaim töö?

Neid on olnud mitmeid. Eriti olen armastanud Hans Christian Anderseni muinasjutte. Esimene, millele illustratsioonid tegin, oli “Metsluiged”. Siis muidugi “Lumekuninganna”. Edasi tuli juba kirjastuselt selline eriline võimalus, et sain raamatute nimekirjast valida, mida tahan illustreerida. Valisin Iiri ja Šoti legendid. Pakuti ka Kreeka muistendeid, ka need olid hästi põnevad. Proovisin alati erinevaid graafikatehnikaid, ka litograafiat. Üldiselt oli meie trükitehnika kehv ja tihti pettusin selles, kuidas tööd välja tulid.

Kuidas mõjutasid teie kunstnikuelu murrangulised 1990ndad, kui Eesti taasiseseisvus?

Kõigepealt oli see sündmus ise minu jaoks väga oluline. 1988. aastal eksponeerisin sinimustvalgeid riste. Eks sinimustvalget värvikombinatsiooni võis mingil määral ikka kasutada, aga sellist tööd ma nõukogude ajal poleks esitada saanud. 1980ndate lõpus aga tegid järsku kõik teoseid sinimustvalgega! Need ristid olid hiljuti ERMis väljas. Muidugi muutusid 1990ndatel paugupealt kõik võimalused. Sai hankida paremat materjali – töömaterjali, trükkimismaterjale –, tekkisid võimalused välismaal käia ja vaadata seal paremaid näituseid.

Millised väliskunstnikud on teid inspireerinud ja keda Eesti kunstnikest jälgite?

Mul on mitmeid eeskujusid Soomest: Hannu Väisänen, kes illustreeris “Kalevala” – väga põnev kunstnik, käisin Soomes mitut tema näitust vaatamas. Siis on Kimmo Kaivanto, kelle töödega tutvusin Tampere muuseumis, ja Reino Hietanen, kelle ateljeed olen külastanud ja kes on hästi põnev kunstnik, teinud ka litograafiat. Juhana Blomstedt on samuti üks mu lemmik, tema on ka Tallinnas esinenud. Maailma kunstnikest on üks minu lemmikuid muidugi David Hockney, olen tema raamatuid ostnud ja tema fänn olnud.

Praegustest Eesti kunstnikest on minu jaoks number üks Jaan Toomik – olen teda pikka aega jälginud. Eriliselt on meeles tema kirstudega töö, mida näidati 1997. aastal Veneetsia biennaalil.