Praeguste Euroopa Liidu juhtide ja riigijuhtide peamise mure võiks kõige lühemalt kokku võtta kahe sõnaga: ettenägelikkuse puudumine. Nagu mitmed varasemad valitsejad ajaloos, on nad taas maha maganud ajastu muutuse. 1934. aasta maailm oli radikaalselt erinev 1913. aasta maailmast. Nii on ka 2019. aasta maailm radikaalselt erinev 1998. aasta maailmast. Tehnoloogiline ja sotsiaalne innovatsioon pole ju sugugi mitte tulevik, vaid ammu juba olevik ja minevik. Viimase paarikümne aasta jooksul on see hüppeliselt suurendanud ühiskonna keerukust. Tavaliselt märkame seda keerukuse kasvu eelkõige materiaalses mõõtmes, uute tehnoloogiate ilmumisena. Kuid palju sügavam ja varjatum muutus on toimunud kultuurilises mõõtmes.

Senised kultuurilised piirid ja käitumisnormid on globaalses sotsiaalmeedias otsekui õhku haihtunud. Ootamatult oleme kõik sattunud seal justkui eksponaadiks suurele väljanäitusele, kogu ilmale näha ja vaadata. Loomulikult algas selles uues ja veel reegliteta ruumis ka uus olelusvõitlus (inimeste manipuleerimine, tähelepanumajandus, hübriidkonfliktid jne). Selle käigus kistakse lahti ka vanad, juba paranema hakanud haavad (Põhja-Iirimaa, abordiküsimus, II maailmasõja tulemused jne). 20. sajandi tehnokraatlikes riigivalitsemismudelites esineb uuele keerukustasandile tõusnud ühiskonnas üha enam tõrkeid. Selles kõiges ei peaks olema midagi üllatavat, sest see kõik on juba olnud. Ka feodaal­ühiskonna valitsemismudel lakkas industriaalmaailmas töötamast.

Muidugi ei tunne kõik end uues maailmas hubaselt ja koduselt. Suureneb inimeste hulk, kes ei suuda keerukuse kasvu pöörises enam orienteeruda, nad tunnevad end rongilt maha jäänute ja heitunutena. Neil on selleks tuline õigus. Tulemusi oleme valimistel ja referendumitel juba näinud. Mahajäetuse tunne ja sealt edasi tekkiv heitumus on kujunemas 21. sajandi suurimaks sotsiaalseks probleemiks, mis sünnitab äärmuslikel juhtudel ka kooli- ja kirikutulistajate patoloogilisi mõttemaailmu.

Euroopa alusväärtusteks olevad solidaarsus ja tolerantsus vajavad nende muutuste keskel kaitset ja hoidmist.

Looduses ei kasva üks leht kahel puul. Me kõik peame tegema oma valikud.

Ent nagu igas muuski asjas, annab siingi üle pingutamine soovitule vastupidise tulemuse. Liigtolerantsus ja püüd tulla lõpuni vastu kõikide huvidele võib viia väga traagiliste tagajärgedeni. Euroopa on seda valusalt kogenud 1938. aastal Münchenis ja 1995. aastal Srebrenicas.

Seetõttu ongi liigtolerantsus ja ülemäärane avatus migratsiooni-, kodakondsus-, piiri-, kultuuri-, keele- jm tundlikes küsimustes tõsiseks ohuks. Ja seetõttu on ka Euroopa ja Eesti juhtide viimaste aastate valdav hoiak nendes küsimustes olnud küll idealistlik, ent naiivne. Lõimumisel ja lõhustumisel on vahe. Näiteks looduses me ülemäärast avatust ei leia. Vastupidi, looduslikus valikus on elu- ja lõimumisvõimelisteks osutunud just selgepiirilised süsteemid. Siin ei saa üks molekul kuuluda kahte rakku. Rakk ei saa toimida ümbritseva membraanita. Nii peavad ka päriselus olema Eesti ja Euroopa riigipiirid selged ja kindlalt kaitstud. Hägusate ja nõrkadena ei aita eurooplased maailmas kedagi. Ja kui päästepaadi üle koormame, hukkuvad nii vees kui paadis olijad sootuks. Enam­gi veel, piirid peavad olema selged ka kultuurilises ja lojaalsusruumis. Näiteks Eestis arutluse all olev topelt­kodakondsuse idee on sel taustal küll ahvatlev, kuid petlik lahendus. Looduses ei kasva üks leht kahel puul. Me kõik peame tegema oma valikud. Meie ajalooline ja kultuuriline kuuluvus peab olema selge ning juuri tasub hoida.

Eelneva taustal on mahajäänute esindajatena esile kerkinud uued poliitilised jõud (Prantsusmaal Rahvusrinne, Saksamaal AfD, Eestis EKRE jne) seni olnud võimelised pigem ülejäänutele vastandumiseks ja irri­teerimiseks. Ülejäänud ühiskonna kaasa haaramiseks ja lõimimiseks tuleb neil suuta tõusta palju kõrgemale. Lisaks, vähemalt Eestis mõjuvad nende poolt pakutud lahendused (näiteks tervishoiu- või majandusküsimustes) tihti võõristavalt arhailistena. Need viiksid meid ajas pigem tagasi kui edasi. Mõneti on see mõistetav, sest maha jäänutel ongi raske teada, millised lahendused järgmises peatuses saadaval oleks. Ent konservatiivsuse mõte ei seisne tagasiminekus. Ka looduses ei saa kasvada tagasi nooremaks. Seetõttu pole püüd ajas tagasi minna üldjuhul hea lahendus. Edasiminek on.

Guido Viik on finantsist ja futuroloog.