Daniel Kehlmann iseenda kuulsuse jälgedel

Daniel Kehlmann jääb oma uues romaanis nauditavalt iseendaks.

Kriitikud jäid Daniel Kehlmannile hinnangu andmisega hätta pärast ta esimest, kirjanikule kuulsuse toonud ajaloolist romaani „Maailma mõõtmine“ (e.k 2008), põrgates kokku lugupidamatu vabadusega, mida autor lubas endale ajaloolise tegelikkusega ümberkäimisel. Kuid teos ja selle autor said vaieldamatuks osaks kirjanduskaanonist. Seega rõõmustati, kui Kehlmann ajaloolise romaani juurde naasis ja ilmus „Tyll“ (2017), mille tegevus toimub 30aastase sõja ajal (1618–1648). Ajalooliste romaanide puhul on tõe ja väljamõeldisega keerulised lood, seda Kehlmanni maagilise realismitagi. Neljasaja aasta tagusest ajast kirjutades jäävad hätta ka kehtivatest dogmadest abi saavad ajaloolased. Kirjanik, kelle teostes väljamõeldis ja tegelikkus, aeg ja ruum algusest peale igas suunas paisuvad ja kokku tõmbavad, endale piire seadma ei pea. Niisiis on kõik, mida raamatust leida, „tõsi, (sealhulgas) ka väljamõeldu“. Miks mitte kirjutada iiveldamaajavalt realistlikku sõjaaja kirjeldusse sisse lohet või kõnelevat eeslit?

Peategelaseks valis Kehlmann Tyll Ulenspiegeli, mõistatusliku narri, kelle prototüüp on sündinud 1300. aasta paiku. Esimest korda mainitakse teda kirjasõnas 1510. aastal, misjärel tegelaskuju hakkas isepäiselt oma elu elama rahvapärimuses ja hiljem ka 19. sajandi ilukirjanduses hispaanlaste vastu võidelnud flaami rahvakangelasena. Narri kui illusioonikunstniku etendust kirjeldatakse vaid ühe korra ja sellest jääb lugejale üsna ehmatav mulje: „... mõne käsi käis kehvasti, aga need, kes pääsesid, lõbutsesid hästi“. Rohkem ruumi on antud Tylli lapsepõlvele – sealt tuleb üks loo raamidest, nimelt keskaegne olus­tik: usk ja rahvausund, üleloomuliku maailma läbipõimumine igapäevaga inimeste meeles, saatuse juhuslikkus, elu ajutisuse enesestmõistetavus.

Tylli kõrval hoiavad lugu koos Talvekuningas ja -kuninganna – teine pool koletust sõjast ehk poliitika. Suure ususõja käivitanud kuurvürst Friedrich V lasi end paariks kuuks Böömi kuningaks kuulutada, enne kui Habsburgid ta troonilt tõukasid, ning veetis ülejäänud elu koos abikaasa Elisabeth Stuartiga pagenduses, mängimata enam ajaloo areenil mingit osa. Läbi romaani vilksab veel hulk ajaloolisi tegelasi sellistes rollides, mis võivad arvatavast ajaloolisest tegelikkusest kaugele triivida. Mineviku tegelasi austama pole Kehlmann vahepeal hakanud.

Eraldi nimetamist väärib Kehlmanni keel – see voolab sujuvalt, ajastukohaselt, nauditavalt, mitmekülgse sõnavara ja tabava sõnakasutusega, jättes sünguses ruumi mängulisusele ning humoorikuses omakorda rõhuvusele. Ühtlasi on Piret Pääsuke selle suurepäraselt eesti keelde vahendanud. Ometi võtaksin „Tylli“ eelkõige kokku sõnaga „meestekas“, sest mitte iga lugeja ei tule toime meisterlikult paberile maalitud üüratu koguse brutaalsusega. Huumorist hoolimata on tegu tõsise ja sügavalt kurva raamatuga ajastust, kus inimelu ei maksnud midagi, ning lugejat ümbritsevad vägivald, veri, ekskremendid, nälg, tõved ja mis kõige hullem, nimetatuga harjumise vaimne foon.

Kehlmann on äratuntavalt ja nauditavalt tema ise: tegelikkus ja väljamõeldis põimuvad, loojana lubab ta endale kogu vabadust, luues Lugu, mitte ajalugu, ruum ja aeg nihkuvad, kuulsus ja läbikukkumine, geniaalsus ja keskpärasus käivad käsikäes. Jah, Kehlmann suudab seda.