Algupärase riff-folk-duo tummine debüütalbum kõnetab kõiki
Riffarrica „Riffarrica“
7/10
Eesti holaroki kujuteldaval koordinaatteljestikul joonistuvad esile kaks tähelepanuväärsemat kobarat – Viljandi Kultuuriakadeemia maiguline, intellektuaalsete ambitsioonidega, viksim-viimistletum-hillitsetum suund, mida esindavad rühmitused nagu Oort, Black Bread Gone Mad ja Diskreetse Mango Trio, ning animaalsem, brutaalsem, käsitsipargitud sikunaha hõnguga kunstiline isetegevus, millega on hiilanud metalsed Metsatöll ja Raud-Ants ning pungiga tiiba ripsutavad Zetod. Rokitaadist logopeedi välja mõeldud kõneharjutust meenutava nimetusega duo Riffarrica „muskelfolk“ kõõlub hajusas tasakaalupunktis kusagil nende mõtteliste koolkondade vahel piisavalt omanäolisena, et mitte sobituda kummassegi sulgu. Usun, et eponüümset esikalbumit täitev mörisev-mehine, ent samas peenelt komponeeritud-helindatud, allikmaterjali suhtes aupaklik regirokk kõnetab nii Finntrolli pusaga habetunud festivalihunte kui ka plikaohtu rahvaluulekogujatare.