Kõigepealt võetakse sinult enesekindlus. Mitte korraks, mitte hetkeks − see võetakse sinult järk-järgult iga päev, kuni ühel hommikul ärgates hakkad pidama ennast läbipaistvaks. Sa oled endiselt olemas, su keha liigub, su käed pakivad lapsi talveriietesse ja võtavad ülemiselt riiulilt autovõtmed, keegi ei saa öelda, et sul oleks midagi puudu. Kui keegi vaataks sind lähemalt, märkaks ta võib-olla su natuke värisevaid käsi, su paanikas ukse poole vaatavaid silmi, kui väljast kostab tuttavat pidurikriginat − kuid seda kõike ei pane sa ise enam tähelegi. See on tavaline. Normaalne. Seda kinnitavad ka teised sinu ümber: sa oled ju elus. Sind ei pekstud olematusse. Ja ainult sina tead, et tegelikult sind enam ei ole. Sa surid juba ammu, mõni kuu või mõni aasta tagasi, sa ei mäleta enam. Kunagi pidasid sa seda kõike vaid peretüliks, ta ütles sulle halvasti, mis siis ikka, kellele ei öeldaks. Siis hakkas ta sulle sagedamini halvasti ütlema. Ta saatis su perse. Vittu. Ühel hetkel andsid sa talle oma koodid ja paroolid ning sulle tundus, et sa tegid seda vabatahtlikult, peaaegu omal algatusel. Siis tekkis köögiseinale graafik, kuhu pidid märkima oma tulekud ja minekud. Kord märkasid tema autot ootavalt passimas, kui sõbrannadega kohvikus olid. Siis küsis laps, miks issi tahab sinuga koos olla, aga sina ei taha, miks sa tahad issit ära ajada, miks? Sa lükkasid kõik ümber, aga oli juba liiga hilja. Sa said aru, et midagi on valesti. Väga valesti. Ja sul hakkas häbi. Halvav piinlikkustunne, et just sinuga oli nii läinud. Sinu mees oli ju õppejõud, või ettevõtja, või väikelinna prominent. Sellistel inimestel ei lähe nii.
Sa ei rääkinud sellest kellelegi. Sa lõikasid oma elust välja sõbrad ja sugulased ning õppisid puudri ja pakivõiga katma siniseid laikusid ning vastama tema telefonikõnedele pärast esimest kahte kutsungit. Õhtul last magama pannes vaatasid kaua tema uinuvaid silmi ning proovisid mõelda eimillelegi. Sa said aru, et see pole enam peretüli. Sa said aru, et peretüli saab olla kahe võrdse vahel, aga kui tema on olemas ja sina oled olematu, siis võrdseid ei ole. Sa olid oma elu ära andnud ja kogu võimu talle ulatanud, sest ta oli seda nii väga tahtnud. Võib-olla sa arvasid, et siis see lõpeb. See ei lõppenud. See sai alles alguse. Aga sa ei ütle kellelegi midagi. Sul on häbi. Ja kummalisel kombel on sul alles veel ideaalid, mees ja naine ja lapsed, nii oled sa alati tahtnud ja tahad ka edaspidi. Romantilised komöödiad on endiselt su lemmikfilmid, sest need on kõige olulisemast. Ja su laps vajab ju isa, iga laps vajab. Pealegi ei ole sul lihtsalt raha, või kui ka on, siis pole sul teist korterit, sul pole autot, ja sul pole mitte kedagi, kes sind usuks. Ning jah, kui sa hoolikalt järele mõtled, siis kas oled sa isegi alati ideaalne olnud? Oled vastu öelnud. Korra riidlesid temaga pesemata sokkide pärast. Eelmisel nädalal jäi sul elutuba koristamata. Äkki sa muudad teda? Äkki läheb kõik veel hästi, sest vahel ongi ju kõik jälle hästi? Ja maailmas peab ju olema mingi lootus. Peab ju.
Siis võetakse sinult keel. Ja siis õigused. Ja siis kõik muu.
Kui ma olen lõpetanud kahe kuu jooksul toimunud kohtumised paarikümne psühholoogi, juristi, prokuröri, õpetaja, terapeudi, lastepsühholoogi, ametniku ja nende kõigi juurest abi otsinud naisterahvastega, ei ole mitte vägivalla julmus või ühiskonna külmus see, mis mind tagasi vaadates kõige rohkem rabab. Selleks on inimeste hämmastav loomingulisus. Kurjus ei saa nende tegudes selgepiirilisi kontuure, ta ei ilmuta ennast rusikahoobi või näo poole vibutava kirve kujul (kuigi üks kord mainitakse ka seda ja korra lendab läbi õhu auto eesmine stange, tavapärasem on siiski riidepuu või telefon). Kurjus on ilma selgete piirjoonteta ebamäärane hall mass, ta muutub ja ei muutu nähtavaks, ta peidab ennast lausetes ja hääletoonis, lastega nelja silma all peetud vestlustes ja kavalalt korraldatud argistes provokatsioonides. Ta ei jäta endast maha tõendeid, tema jälgedele on peaaegu võimatu näpuga osutada ja kohtus ei läheks peaaegu miski juhtunust arvesse kui vettpidav juriidiline „asitõend“. Üks naine räägib, kuidas mees armastas vahel pimedas autoga tõmmata vastutuleva auto ritta ning küsida, kas teine tahab surmasõitu näha. Kord räägitakse mulle juhtumist, kus isa kooris üheaastase lapse näo ees kartuleid, terav nuga libisemas sentimeetrite kauguselt lapse roosakalt hõõguva naha ees, ning kui tuppa astunud ema õudusest käheda häälega midagi hüüatas, öeldi talle: „Kui ei meeldi, vaata mujale“ (sama pere kolmele lapsele on aastaid kestnud hirmu tõttu määratud invaliidsus). Teine kord kuulen lugu lahutatud perekonnast, kus naine järgis talle antud soovitust ning kolis vägivaldse mehe eest koos lastega teise linna. („Kui sa siiani oled elanud näiteks Jõgeval, siis Pärnu on liiga lähedal, mine Muhumaale, siis jääb meri vahele,“ kirjeldab mulle üks jurist tavapärast nõuannet.) Ta lootis alustada uut elu. Seda ei juhtunud. Tema endine mees ostis samasse linna korteri, et „olla lastele lähemal“. (Üldjuhul ostavad nad korteri mitte niisama kuhugi, vaid vastasmajja, ütleb üks tugikeskuse inimene.) Ükski kohus ei loe seda kuriteoks, ühiskonna jaoks on ainult kiiduväärt, kui issi tahab lastega koos olla, ja tummalt vaatas naine uue linna tänavatel otsa sellelesamale näole, kes mõned aastad varem oli tema kirju kontrollinud, talle näkku sülitanud ja lahutuse ajal tema lapsele ütles: „Mina tahaksin olla üks pere, aga emme ei taha.“
Vägivallatsejate prestiiž on sageli kõrge. Ühe doktorandi käest küsib kohtunik igal istungil sõbralikult, kuidas doktoritöö ka edeneb − nagu ei suudaks ta uskuda, et nii intelligentne härra võiks teha sääraseid tegusid. Ja kuidas neid tegusid üldse nimetada? Vägivallaks? Aga kellegi nina ei ole ju murtud, kõik sõrmed on alles, isegi roided on puutumata jäetud, siin ei juhtunud midagi − või hea küll, peaaegu mitte midagi − füüsilist. Ka naised ise ei kirjelda seda nii. „See on üks esimesi ohvri tunnuseid,“ öeldakse ühes tugikeskuses, „ta ei kasuta kunagi sõna „vägivald“. Nende keeles ei ole seda sõna olemas, on „nügimine“, „togimine“, „nahutamine“, mitte kunagi „peksmine“ või „löömine“. On juhtumeid, kus naised ütlevad, et sinikaid ju pole. Luud on ju terved. Ühele politseinikule öeldi, et „praegu pole hull, ainult üks ribi on sees“, üks teine ohver ütles, et „juustest tirimine ei ole vägivald“. Ja muidugi kägistamine. See polegi eriti valus, kellegi pöidlad tungivad natuke sinu kaela pehmete kudede sisse, ühtlane tuim valu ei pane sind suuremat rabelemagi ja kui pöidlad lõpuks eemaldatakse, ei jää kaelale isegi sõrmeotsa suuruseid laike. Nagu polekski midagi olnud. Aga oli − oli hirm. Meeletu hirm, mis tabab sind siis, kui õhu juurdevool äkitselt katkeb. Esimesena reageerivad kopsud, siis aju, siis süda, ja siis sina ise. Sa ei jõua veel mõelda surmast, see on liiga eksistentsiaalne, sa tunned lihtsalt jõuetust, absoluutset nõrkust, täielikku abitust. Sinust ei sõltu mitte midagi. Su käed vajuvad rippu, su tahe on murtud. Siis lastakse sõrmed lahti, eesmärk on täidetud, võim on kehtestatud − sa oledki abitu. Aga jälgi ei jäänud. Ja valus väga ei olnudki. Päev nagu iga teine.
Üks naine räägib, kuidas lapsega jalutades oli tal alati telefon käes, et kohe esimese helina peale vastata − sest muidu tuleb jama. (Mõned naised hoiavad kevadel aias rohides üht kätt kogu aeg kindas ja puhtana, et saaks kiiresti nupule vajutada.) Kuid see oli alles algus. Sammhaaval võttis mees kontrolli kõige üle: kellega ja millal naine suhtleb, mida ta rääkida võib, kus ta peab olema, mida tegema. Kuni ühel hetkel on kogu naise elu koondunud mehe kätte, kes ei pruugi kunagi tõsta kätt, kuid kelle haare on seda raudsem. „Ma ei teadnud, et see on vägivald,“ ütleb üks naine. Aga see on. Manipuleerimine, ähvardamine, jälitamine, iseenda reeglite pealesurumine, sõnade väänamine, provotseerimine, kontrollimine ja muu säärane − see kõik on vägivald, mis ei tapa ühe löögiga, vaid lihtsalt väänab aegamisi sinust elu välja (üks naine ütleb, et ta tundis ennast lõpuks räpase nõudepesunuustikuna, ei millegi enamana). See on vägivald, mis jätab sügavad sünged jäljed nii naisele kui tema lastele, kuid mitte ühtegi märki. „Vahel loodan ma, et nad läheksid koju ja saaksid korraliku keretäie peksa,“ ütleb üks aastakümneid nende naistega töötanu, ja tema hääl murdub. „Siis oleks vähemalt mingi tõend.“ Mingigi niidiots, millest kinni hakata. Sest muidu saabub vaikus.
See ongi teine asi, mis kurjuse väljailmumisel alati juhtub − vaikus. Lämmatav mustav vaikus, mis on summutanud kõik hääled. Ei, mitte ainult naisterahva hääle. See vaikus on osa kogu ühiskonnast. Ükskõik mis kujul vägivald ja kurjus ennast ilmutavad, alati saadavad neid väga väheste heakskiit ja väga paljude vaikus − mis on veel hullem kui heakskiit. Sest vaikus paneb uskuma, et toimuv on normaalne. Oma peas tegelevad ohvrid sellega niigi, nad haaravad igast õlekõrrest ja vajadusel kujutavad neid õlekõrsi ette, panemaks end uskuma, et midagi hullu pole juhtunud. Nii ju tehaksegi. Vahel ju nii juhtubki. See on elu.
Kui hiljuti pidas kogenud tugikeskuse töötaja raadios loengu lähisuhtevägivallast, kasvas järgmistel nädalatel hüppeliselt abi otsivate naiste telefonikõnede arv − sest keegi oli järsku vaikusest läbi murdnud ja andnud neid matvale vägivallale korraks nähtavad ja hoomatavad kontuurid. Korraks ragises tummalt nurgas seisnud eeter ja keegi ütles neile, et see pole elu ja nii ei ole normaalne. Paljud neist naistest on oma eluga edasi liikunud, nad on saanud abi, nende tulevik, millel veel mõnda aega tagasi ei olnud horisonti, on saanud mingigi silmapiiri. Teised on tagasi läinud. „Vägivallatseja juurde minnakse väga sageli ja korduvalt tagasi, ring on sulgunud,“ ütleb üks tugikeskuse töötaja, kui ta oma mustade kaantega plokki lehitseb ja sealt ilma nimedeta juhtumeid ette loeb, millest enamiku puhul on relvaks valitud laps. Ja veel suurem hulk naisi on kodus, kuulavad voodis lamades mehe rasket nohinat ja vaatavad pimedusse (ühes kodus lülitas mees kogu majast elektri välja, et naine ei saaks telefoni laadida ja abi kutsuda). Sest ühiskond nende ümber vaikib. Ma kuulen lugusid õpetajatest, kes nelja silma all räägivad emadele, mida lapsed on neile öelnud, kuid kohtus lükkavad oma sõnad ümber, ei-ei, ma ei ole midagi märganud, või kui, siis pani laps kindlasti pool juurde, teate küll − lapsed. Ma kuulen perearstidest, kes on märganud midagi kahtlast, mingit ebakõla, võib-olla on isegi mingi jälg, aga piisab mehe pilgust või sõnumist (või jumal teab millest) ning kohtus plusse ja miinuseid kokku lüües öeldakse: kurb küll, aga ema sõnu perearst ei kinnitanud, järelikult ei vasta tõele ka ülejäänud ema sõnad. Kõik. Sa oled valetaja. Koli tagasi.
Ma proovin ette kujutada seda vaikust, mis säärast naisterahvast ümbritseb. Milline näeb välja tema päev? Teeb ta üldse neil vahet? Mis tunne see on, seista pimeduses, olla väljalõigatu, mitte kellegagi rääkida, sest kedagi ei ole? Isegi su enda ema ei usu sind, vaid teda („seda juhtub väga sageli,“ öeldakse mulle). Jah, tugikeskusest oled sa kuulnud, kuid sinna jõudes selgub, et sulle pakutakse seal küll „majutusteenust“ ja sulle kui „kliendile“ (need eufemismid ajavad peaaegu hulluks) on ette nähtud psühholoogiline nõustamine, kuid juriidilise abi jaoks on raha kuue tunni jagu kuus. Kogu keskuse peale. „Mul läheb juba esimese vestluse peale kaks tundi,“ ütleb ühe keskuse jurist. „Ma töötan vahel kuus üle saja tunni, vähemaga ei oleks minust mingit abi.“ Raha otsitakse juurde projektidest, seda leitaksegi, kuid need on projektid − ebakindlad, mittestabiilsed, ilma lootuseta ehitada nende peale midagi püsiva õigusabistrateegia sarnast. Ja kui sa siis ka lähed kohtusse oma juristiga, ootavad teid seal juba tippbüroode advokaadid, kes teenivad umbes 20 korda rohkem kui sinu tugikeskuse jurist ja kelle suhtes kohus on ette soosivamal hoiakul. „Ma töötasin varem suures pealinna büroos,“ ütleb mulle ühe tugikeskuse jurist. Ta tegeles mastaapsete juriidiliste vaidlustega, tema paberitest käisid läbi kümned miljonid, ta töötas vajaduse korral ka öösiti ning rõõmustas iga kord, kui tema kliendile määrati mõni miljon rohkem, kui ta ilma temata oleks teeninud. „Aga see oli ainult rõõm,“ ütleb ta, „õnnelikuks ei teinud see kedagi.“ Ta tuli sealt ära, teenib nüüd umbes kuus korda vähem, kuid kohtust võidukalt lahkudes tunneb „tänutunnet, et ma sain aidata“. Seda tunnet ei taju ta siiski liiga sageli. Kohtuvaidlused on kurnavad, eriti kui ta saab aru, et need, kellega ta omal ajal advokaadina kemples, on kohtuniku silmis natuke tõsiseltvõetavamad kui juriidilises toiduahelas järgmised − tavalised juristid. Ta vaidleb kohtus enamasti naisterahvastega − see on büroode teadlik taktika, agressiivseid mehi pannakse kaitsma naisterahvad, sest ehk küsib kohtunik enda sisimas, miks peaks naine kaitsma patriarhaalset vägivalda. See on ju absurdne! Jah, see peakski olema absurdne − aga nii mõnigi kord nad just nimelt seda kaitsevadki, ning kummalisel kombel saavad vahel abikäe naisprokuröridelt või naiskohtunikelt, kes teavad, et liiga innukalt naisi kaitstes võib ühiskond neid süüdistada liigses „naisesuses“, ja seetõttu kalduvad nad meeste poole, justkui proovides tõestada oma soolist erapooletust, kuid koos sellega näidates ka oma eetilist ükskõiksust, sest „neutraalsus on vesi vägivalla veskile“. Keegi ei oota, et nad oleksid eriliselt ohvri poolel või et nende teadlikkus peaks miskipärast olema suurem kui meestel − aga aeg-ajalt tekib kohtusaalis seisjail tunne, et millegi survel tehakse kõik, et keegi ei saaks süüdistada kohut või prokuröri soosolidaarsuses. „Kõik kollektiivid on läbilõiked kogu ühiskonnast,“ ütlevad mulle samasuguses sõnastuses üks politseinik ja üks prokurör, „ja ühiskonna suhtumine lähisuhtevägivalda ei ole endiselt ühene.“
Keegi ei oska seda päris selgepiiriliselt öelda. Mõned ebalevad ja lausuvad, et riigiametnikena ei tohiks nad seda üldse öelda − aga ütlevad siiski: lähisuhtevägivald ei ole asi iseeneses, see on ühiskondlike mustrite kordumine. Küll väiksemas mõõtkavas, aga seda intensiivsema laenguga. Kui poliitik valetab, valetavad ka lapsed koolis. Kui ta ütleb, et ajakirjandus mõtles kõik välja, leiavad ka mehed kergemini süüdlase. See võib tunduda kaugelt otsitud sidemena, aga nende sõnul, kes iga päev näevad oimetuks kiusatud naisi ja hirmust värisevaid lapsi, on see seos päriselt olemas. „Siin ei ole mingit kahtlustki,“ ütleb vanemprokurör Toomas Liiva. Ja asi on läinud hullemaks. Eesti on vägivaldsem, kui ta oli mõni aasta tagasi.
Ei, mitte riigi suhtumise osas. Siin on viimastel aastatel toimunud tõeline läbimurre, seda kinnitavad kõik: erinevus võrreldes kümne aasta taguse ajaga on mäekõrgune, ametkonnad saavad probleemidest aru, pingutavad, töötavad, seavad prioriteete, toetavad algatusi, ja sellel kõigel on reaalseid tulemusi. Üha vähem öeldakse kohtutes, et löömine on okei ja üha harvemini kuulevad naised soovitust, et kannatagu ära. Igal pool on järjest tugevamaid ja mõistvamaid spetsialiste. Muidugi pole veel kõik ideaalne, kunagi ei ole. Lähenemiskeelud ei tööta või kasutatakse neid liiga harva. Raha õigusabile võiks rohkem olla. Aga on näha, et riik − see ametnikest ja MTÜdest koosnev karkass riigi vundamendi sees − pingutab. Kümned naised on tänu sellele tervemad, sajad lapsed lähevad magama turvalisemas kodus ning neist saavad kunagi paremad inimesed, kui nad oleksid senise olukorra jätkumisel unistadagi osanud. Me liigume õiges suunas.
Aga avaliku retoorika vägivaldsuse kasv on teinud ka nende töö raskemaks. „See on minu suurim mure,“ ütleb üks sotsiaaltöötaja. „Kui poliitikas aktsepteeritakse seda, et võib öelda kõike, mida sülg suhu toob, siis kordub see ka palju madalamal tasemel ja kurjemates vormides.“ Üle laua vaatab mulle silma umbes 50aastane meesprokurör ja lausub: „Kõige tähtsam on hoolimine. Ja seda enam ei ole.“ Ometi olime me juba nii lähedal, ütleb Helmer Hallik. „Just kasvas kogukondade tähelepanu, hoolimine hakkas saama sisu ja jõudu, ja nüüd on eetris väärtused, mis lammutavad seda kõike.“ Raske on teda kirjeldada roosa ilana. Ta on kahemeetrine mees, me mahume vaevu Lõuna prefektuuri tillukesse lifti, mis viib meid väikesesse nõupidamisruumi ülemisel korrusel, kust avaneb vaade pärastlõunasele Riia maanteele. Sealt sõites jõuaksime kiiresti tema valdusteni, terve Kagu-Eesti on tema vastutada, ja tema (või Lavly Perlingu) poole näidatakse, kui ma küsin, kust sai alguse suhtumise muutumine. „Helmer on hindamatu,“ ütleb mulle ühe tugikeskuse töötaja. Tema hakkas lähisuhtevägivallast rääkima. Koolitama politseinikke. Pidama seda oluliseks.
Kui ma küsin Hallikult, kust tema tahe alguse sai, räägib ta loo naisterahvast, kes oli vägivalla tõttu enesetapu äärel, kuid otsustas viimase asjana helistada politseisse. See ei olnud kerge kõne, ohvri tavapärasele häbitundele (vägivallatseja ei tunne seda kunagi) lisandus hirm, et kohe marsivad tuppa relvadega võõrad ja viivad ta lapsed minema (üks levinumaid kartusi, kuigi seda ei juhtu kunagi). Ometi ta helistas. Kohale kihutas ekipaaž, autost väljus politseinik, kõndis maja juurde, uks avati, ta astus sisse ja ütles naisele, et seksida ju mehega meeldib – mis nüüd viga? „Ma tahtsin politseinike vahelt läbi joosta,“ ütles see naine hiljem Helmerile, „mul on kodu lähedal raudtee, seal on üks koht, kus ma oleks saanud rongi ette seista.“ Ta ei teinud seda. Mingi õhkõhuke niit hoidis teda hetkeks veel elu küljes. Ja mingi ime läbi leidis ta hiljem kontakti Helmeriga. See juhtus aastaid tagasi, kuid siiamaani on politseinike seas neid, kes ei pea lähisuhtevägivalda eriti millekski. Või ei tunne seda ära. Või peavad naist „vähemalt natukene“ ka ise süüdlaseks. Hallik ei mõista neid hukka. „See ongi aeganõudev protsess,“ ütleb ta. „Sest murda ei tule mitte nende isiklikku arvamust, vaid ühiskondlikke mustreid.“
Nii räägivad nad kõik. Ühiskond töötab nende arusaamas lehtrina ja kui riigis kallatakse ülevalt sisse alandav sõna, siis pressitakse see toru kitsamas kohas millekski tumeda löögi sarnaseks. Kabinettide misogüünia legitimeerib kodude vägivalla, ütlevad need inimesed, ja mulle tuleb meelde, kuidas võimukõnelustel saadeti laua tagant minema naisminister ja paluti asemele kutsuda meesterahvas, ja kuidas ühele naisele ei vaadatud sama laua taga demonstratiivselt silmagi, ja kuidas üks praegune minister käskis emmedel jalga puhata, sest issid on kodus. See pole küsimus ainult uuest koalitsioonist. Kõigil on veel meeles „kanakari“ ja „suured kaunid silmad kinnise suu kohal“, rääkimata Janek Mäggi privileegipimedusest ja künismist kantud artiklist „Kelle naist me täna peksame?“ − sest see kõik loob mustreid, ja need mustrid mõjutavad. „Väga raske on panna järgmisi põlvkondi uskuma, et me oleme inimestena tegelikult võrdsed,“ ütleb Hallik. „Ma loodan, et kõik muutub,“ ütleb ühe väikelinna sotsiaaltöötaja, „aga ei saa öelda, et ma oleks väga lootusrikas.“ Mehed on võimupositsioonil, see on ühiskondlik muster, mida me taastoodame, ja sugugi mitte leebetes vormides. Ja asi ei ole ainult poliitikutes. See levib igal pool, piisab joviaalsest, kuid karmi käega külavanemast ning terve kogukonna jaoks on vägivald korraga legitimeeritud. See saab alguse (või kordub) juba hariduses ja kasvatuses. „Kui mu tütar on koolis üleannetu, kutsutakse mind välja,“ ütleb üks, „aga kui tema klassivend teisi peksab, öeldakse, et tegemist on ju poisiga.“ See muster kordub peresuhetes ja tavades, on piirkondi ja suguvõsasid, kus emad siiamaani õigustavad vägivaldseid väimehi, sest „mees on perekonna pea“, sest tütar teeb oma käraga tüli, sest lastel on ju isa vaja, ja mida küll küla sellest kõigest mõtleb. „Meil Eestis ei ole aumõrvasid,“ ütleb üks inimene, „aga sümboolseid aumõrvasid toimub iga nädal.“
Nad ei süüdista mehi. „Kui võim oleks minu käes,“ ütleb üks naisterahvas, „käituksin ma võib-olla samamoodi.“ Küsimus ei ole soos. Küsimus on võimus − ikka ja alati võimus. Ja hetkel, kui see käest libiseb, tehakse ükskõik mida, et see tagasi saada. Ükskõik mida. Ükskõik kellega.
Sa istud toas, mille seinte värvimisel on valgele lisatud ka natuke hallikat. See annab ruumile mingigi eripära, ülejäänud interjöörikujunduse eest on hoolitsetud kusagil ametkonnas umbes nii, nagu nad üle kogu maailma on. Standardne laud. Kaks tooli. Akende ees rulood, kindlasti rulood. Sinu ette pannakse mingi väike masin. Ametnik vaatab sulle otsa, sa ei nooguta, aga ei raputa ka pead. Sa arvad, et oled valmis.
Ametnik vajutab nuppu ja sa kuuled oma lapse häält. See väriseb. Ta võitleb pisaratega ja kuigi kaotab, võitleb edasi. Sõnade lõpud neelab ta alla, sa kuuled, et ta ei suuda rääkida, kuid ta räägib ikkagi, sosistab telefonitorusse, et mitte äratada midagi kohutavat tema kõrvaltoas, tema − sinu laps. Sa näed teda oma silmade ees, läbipaistva naha all sinised heledad veresooned, õhukeste huultega suu, natuke sinu lõikega silmad, natuke mehe lõikega nina. Ta on väike, pole veel kümnenegi, ja vahel tundub sulle, et ta on sama habras nagu munakoor. Ta räägib edasi, tema hääl väriseb, ta otsib võhivõõrastelt abi, kes toru teises otsas püüavad rahulikult küsida, kus issi praegu on. Issi on teises toas, ütleb su laps, issi jäi magama, aga emme karjub ikka veel. Su silmadest voolavad pisarad katkematu joana. Sa mäletad seda korda. Sa mäletad kõiki neid kordi. Sa arvasid, et see on sinu ja tema vahel. Muidugi olid sa näinud, kuidas lapsed vait jäid. Vahel jooksid nad õue. Pugesid voodi alla. Aga nad ei olnud eriti midagi öelnud. Sa olid arvanud, et nad polnud eriti midagi näinudki, aga tuleb välja, et nad olid. Kui mees sind öösel võttis, olid sa ettenägelikult karjunud patja, et mitte neid äratada. Kui ta sinu sõbrannade nimed telefonist kustutas, olid sa küsinud enda arvates täiesti normaalse häälega, miks. Kui ta keelas emale külla minna, olid lastele öelnud, et vanaema jäi jälle haigeks. Sa olid käitunud rahulikult, mõistlikult, umbes nii, nagu mees sinult ootas, sa olid ju karjunud patja.
Sa kuulad, kuidas su laps on kirjutanud koolis üles hädaabinumbri − nagu ta oleks teadnud, et tal läheb seda vaja. Ta on oodanud ära issi magamamineku. Ta on võtnud telefoni, valinud numbri ja hakanud rääkima suure võõra nähtamatu täiskasvanuga, et tema emme ja issi, tema kõige tähtsamad inimesed, on hulluks läinud. Ja et tal on hirm. Tal on nii suur hirm, et ta väriseb öösiti oma voodis, ta väriseb koju tulles, ta väriseb köögiukse avanedes, ja ta küsib endalt, kas see on tema süü. Sa ei kuule enam, mis ta räägib, pisaratesse uppunud silmadega ei näe sa enam midagi, kõrvus kohiseb ja hinge on rebitud hiiglaslik metalne pommiauk, mis suureneb iga sekundiga. Ta pole veel kümnenegi. Ja ometi on ta juba neli aastat pidanud nii elama. Sul on nii kahju. Sul on nii kohutavalt kahju. Ja sa tead, et sellest ei piisa.
Laste muutmine relvadeks käib kiiresti. Sellele ei eelne erilisi moraalseid mõtisklusi, sest nendega manipuleerimine on lihtne. Lapse aju on ju primitiivne, see tahab ainult emmet ja issit ning et kõik oleks hästi. Ja kui selgub, et ta mõlemat ei saa, siis valivad lapsed sageli issi. „Isad paistavad sellistes suhetes stabiilsemad, rahulolevamad, enesekindlamad, samas kui emad on väsinud, emotsionaalselt tuimemad − laps valib kellegi, kes talle turvalisem tundub,“ oletab üks. Ent see pole ainuke põhjus. „Kui isa räägib lapsele, et ema on lits, kes temast ei hooli ja tahab ära minna, siis mida peaks laps mõtlema?“ küsib üks sotsiaaltöötaja. Üks naine räägib oma lapsest, kes ütles ametnikele, et muidugi tahab ta elada ülejäänud elu koos issiga, ainult issiga − sest hetk varem oli issi talle öelnud, et kui ta niiviisi ei ütle, tapab ta emme. Terve hulk lapsi valibki isa, sest nad loodavad, et siis ei saa isa enam emale haiget teha. Raske on kujutleda midagi kohutavamat: väikesed lapsed, veresooned oimukohtadel tukslemas, piilumas rõdupiirete ja ukseavade, käsipuude ja aknapragude vahelt, kuidas isa peksab, vägistab, sõimab, alandab ema, ja siis laste otsus proovida päästa kedagi, kes ise ennast päästa ei suuda, ei oska, ei jaksa. Kuulen lugusid 12aastastest, kes on rippunud oma sajakiloste isade käte küljes. Poisike, alles mudilane, kes tahtis endale uusi prille, et näha paremini, mis tuju issil täna on, et saaks varem hakata ema kaitsma. Kord kutsuti kooli ühe väikese algklassides käiva poisi vanemad, sest pojal olid keskendumisraskused. Läks mitu kohtumist, kuni saadi aru, et poiss ei taha olla koolis, sest ta kardab, et samal ajal tapab isa kodus ema ära − aga kodus oli ta hea meelega, sest siis sai ta pilku peal hoida, see muutis ta rahulikumaks, kodus oli tore, sest ema oli elus ja silma all. Üks naine räägib, kuidas ta ei osanud lapsena teha muud, kui isale kirja kirjutada ja kõik välja laduda. Ime juhtus, isa lõpetas − kuid tema ema ja õde ei pääsenud, mõlemal diagnoositi hiljem psüühiline häire, õde peab olema elu lõpuni hooldekodus.
„Täpselt ei mäletagi, kui vanalt ma märkama hakkasin, et õhtuti, kui me õega juba magasime, kostis läbi köögiukse ema ja isa summutatud häält, mille toon vahepeal tõusis ja siis jälle vaiksemaks jäi,“ kirjutab mulle ühel hilisööl sõber, edukas ja elus läbilöönud inimene, Eesti ühiskonnas vägagi tuntud inimene. Nad elasid Meriväljal, väikeses tellistest ehitatud majakeses, mille ümber laiub tiheda võrgustikuna korrastatud aedade, madalate tarade, viirpuuhekkide, viljapuude ja sõstrapõõsastega ümbritsetud madalate individuaalelamute mõistlik rajoon. Ainsa ebakõlana raius tema lapsepõlves üks naabrimees kirvega oma naise puruks, kõik muu paistab siin tänagi hoidvat aasta läbi püsivat rahu ning harmooniat − ja saladusi.
„Isa ei olnud kunagi vägivaldne,“ ütleb sõber. Ta ei peksnud oma naist. Nad olid mõlemad kõrgharidusega ja proovisid elada seda elu, mis neile antud oli, võimalikult hästi: käia tööl (raamatupidaja ja tsehhijuhataja), hoolitseda aia eest (rododendronid ja tokkroosid), kasvatada lastest korralikud inimesed, aidata oma argisel moel hoida maailma habrast tasakaalu. Kuni ühel hetkel jäi isa pooleldi koduseks ning hakkas igal pärastlõunal avama ühe õlle. Ja siis veel ühe. Ja siis veel. Ta ei joonud kunagi viina, ei lakkunud laua pealt sinna voolanud konjakit, kuid kui sõber koolist koju jõudis, oli isa juba milleski, mida patriarhaalses ajakirjanduses nimetataks „meeldivaks suminaks“, kuid mis tema perekonnale oli märk lähenevast tüütust, väsitavast ja seejärel juba agressiivsest läminast. Ükski rusikas ei tõusnud, ükski hoop ei tabanud kedagi, ainult suu vatras, see vatras kurja. Vandumised. Needmised. Süüdistused. Ähvardused. „Ma arvan, et vist 11aastaselt ajasin ma end esimest korda voodist välja, läksin kööki ning ütlesin isale, et mingu magama ja jätku ema rahule,“ ütleb sõber. Aga ta ei jätnud. Ikka ja jälle istus väike varateismeline poiss öösel oma isaga köögis, õues oli juba kottpime, köögis haises õlle ja tubaka järele, tema isa vaatas talle vesiste silmadega otsa, tema suu rullis mingeid arusaamatuid ja vastikuid sõnu, ikka ja jälle sõnu, rahunedes (või väsides) alles kella kolme paiku öösel. Poiss läks magama, et neli tundi hiljem ärgata ning minna kooli haridust omandama, teades, et koolist tulles kõik kordub. Kuni ühel hetkel see enam ei kordunud − vaid läks veel hullemaks.
„Korra millalgi suvel, kui ma lubatud ajast pool tundi hilisemaks jäin, ei lasknud ta mind tuppa ja lõi mind õues koeraketiga. Ja korra vehkis kääridega. Ähvardused muutusid tihedamaks, kuni lubadusteni mind öösel, kui ma magan, ära tappa.“ Tal ei olnud plaani, kuidas seda lõpetada. Kellelgi ei olnud. Ema küsis, kas peaks lahutama, kuid poiss ei tahtnud seda. Ei, mitte isa pärast − talle meeldis Meriväljal, pikkadel kitsastel tänavatel sai koos sõpradega jalgratastel kihutada ning suviti piisas kümneminutilisest jalutuskäigust, et pikalt muulilt jahutavasse merre sukelduda. Ema jäi, ja vastutasuks lubas poiss teda isa eest kaitsta, sest kelleltki teiselt polnud abi küsida. Vanavanemad olid surnud, naabrite ees oli häbi, kolleegidega neist asjust ei räägitud ja miilitsale poleks midagi öelda olnud, sest „need olid ju vaid sõnad“. Poiss ise rääkis mõne oma õpetajaga, ta oli nendega peaaegu et sõber, see aitas teda, kuid mis tema ema aitas ja kas üldse miski − ta ei tea. Nad ei ole sellest rääkinud, sest siis ühel hetkel see kõik lõppes.
Sõber ei ütle, mis täpselt toimus. See ei olnud plaan, see juhtus − ta tuli koju, isa tegi või ütles midagi, ja sõber, kes oli vahepeal saanud 16aastaseks ja visanud end paar sentimeetrit isast pikemaks, lõi teda. Ja siis veel. Ja siis veel ja veel ja veel ja veel. Ta peksis oma isa, verd pritsis tema lambavillast tehtud valgele kampsunile, ning tal ei olnud plaani lõpetada. Ta tundis, kuidas midagi kõva tema rusikate all murdus, tumedad mütsud olid tihedad ja intensiivsed, ta lõi kõikjale, kuni ta enam ei saanud aru, kuhu täpselt tema löögid selles verises tombus jõuavad − kuid ta ei lõpetanud. „Ma oleksin isa ära tapnud,“ ütleb sõber. „Ma tean, mida tähendab kellegi tapmine − mitte abstraktselt, vaid reaalselt.“ Siis tuli ema, karjus ja klammerdus kätega poja lambavillast kampsuni külge, mis oli värvunud küünarnukkideni punaseks, ning kiskus ta eemale.
Järgmisel päeval peatus kooli ees vilkuritega kiirabiauto ja viis sõbra hullumajja, kus ta neelas nädalate kaupa tablette, kuulas naabervoodis oleva mehe − seesama, kes oma naisele kirve pähe lõi − aeglast hingamist, vaatas öösiti kuuvalguse aeglast liikumist üle toa ja proovis oma elu pusletükke uuesti kokku seada. Mõne aja pärast tuli ka isa talle külla. Liipas karkudega maja ette, sõber läks alla, nad tegid koos suitsu, isa proovis midagi öelda, kuid sõber isegi ei mäleta, mida. Ta kustutas sigareti ja läks tagasi oma palatisse.
Pärast seda vahetasid nad veel ainult praktilisi lausejuppe. Isa jätkas joomist, kuid alati, kui ta kuulis poja võtit lukuaugus, sulgus ta oma tuppa ega vahetanud emaga enam sõnagi. Nad ei lahutanud ka siis, kui poeg välja kolis, kuid vägivald − kurjad sõnad − lõppes. Sõber ei ole selles siiski liiga kindel, nad ei kohtunud enam peaaegu kordagi ja ta ei suuda isegi meenutada, kas tema isa nägi oma esimest lapselast või mitte.
Ta ei suuda meenutada ka seda, mis aastal isa suri − see oli „umbes kakskümmend aastat tagasi“ ja pidi olema varakevad, sest isa libises veel sulamata jääl, kui ta läks tühje pudeleid poodi viima. Haiglasse ta külla ei läinud, matustele läks ema palvel, ja kuigi ta on üks kõige hiilgavama mäluga inimesi, keda ma tean, suutes meenutada koma täpsusega aastaid tagasi loetud tekstilõike, siis oma isa hauapaika ta ei tea. Igal aastal viib ta isa surma-aastapäeval ema surnuaia väravasse ning toimetab siis paar tundi omi asju, kuni ema kunagise mehe haualt käbid korjab ja liiva sisse väikese rehaga paralleelsed triibud tõmbab. „Ma ei leiaks ta hauda üles,“ ütleb sõber. Väravast kuhugi vasakule, rohkem talle ei meenu, ja vaevalt viis minutit hiljem kirjeldab ta detailse täpsusega, kuhu tuli hullumajas minna, et saada iga päev rahustavaid tablette.
Kõik lapsed vajavad isa, ütlevad veel tänapäevalgi mõned naised ja ametnikud, ämmad ja kohtunikud. „Mina ei vajanud,“ ütleb sõber. „Ja minu õde ei vajanud. Mitte sellist isa.“ Ta oleks eelistanud kõiki teisi kooseluvorme peale selle, et see natuke tema näoga mees samas majas ringi liikus. Tükike samasugust DNAd, mitte midagi enamat, rohkem tema jaoks isa ei tähendanud, ja kuigi ta viimastel aastatel on tähele pannud, et oma pojale suudab ta õpetada laudade lõikamist ja näidata õiget suunda, mis tuleb hööveldamisel valida, sest seda kõike õpetas talle kunagi ammu nende väikese individuaalelamu keldris tema isa, ei ole see teda kordagi pannud isa taga igatsema. „Kindlasti oli aeg, kui ta vahetas mu mähkmeid või näitas, kuidas pintslit hoida,“ ütleb ta, „aga see on mattunud suure pimeda pasa alla − ja mul puudub igasugune huvi hakata selles kaevandama.“
Emad kisuvad lapsi sageli eemale, kuid ka teises mõttes. On emasid, kes on süüdistanud lapsi, kui need kaebama lähevad − sa lasid mu mehe ära võtta. On emasid, kes vereloigus lamades teavad, et laps, kes teda köögiukselt vaatab, on hakanud teda põlgama − või õigemini on lapsed hakanud vihkama iseenda jõuetust, iseenda suutmatust vastu hakata (ühest neist kasvas hiljem neonats). Vägivallatseja ei muuda olematuks ainult naist, vaid veel hullemini tabab see lapsi. Üha rohkem on hakatud Eestis diagnoosima traumajärgseid stressihäireid täiskasvanutel, kes lapsena pidid elama põrgus − või seda lihtsalt pealt nägema. Pealtnäha ei pruukinudki tal lapsena midagi häda olla, mitte ühtegi sinist laiku, talle ei pandud kunagi käsi külge, isegi ei tutistatud teda − kord lasi isa laste silme all naise uuele elukaaslasele raketipüstolist pähe, aga kuna suitsu hajudes ei olnud laste riietes ühtegi auku ning nende kätele pritsinud veri ei olnud nende oma, tundus ametkondadele olukord normaalne. Teine kord hoidis isa lapse ümbert kinni ja ütles emale „Võta“, ja ema ei võtnud, ei hakanud tirima teda isa sülest ega kiskuma poega kaheks, ning nüüd kuuleb ta ametkondadelt etteheiteid, miks ta küll kohe last kaasa ei võtnud. (Teine ema räägib mitmest korrast, kui isa tema sülest last jõuga välja kiskus, kõhklusi ei tekkinud.) Üks isa sõimas ema laste ees paksmaoks ning kui emal tekkis buliimia, mõnitas seda − väike vaheldus, sest laste ees nende ema litsiks sõimamine ja rusikaga näkku peksmine olid igapäevased.
Ja nii kasvavadki üle Eesti tuhanded lapsed, kellest ei saa enam kunagi selliseid privilegeeritud inimesi nagu sina või mina. Nad ei maga öösiti. Nad teevad alla. Iga köögist kostev praksatus tähendab neile sama mida sinu jaoks allakukkuva lennuki hääl − katastroofi, mille üle neil puudub mis tahes kontroll. „Vägivald võib kesta ainult kümme minutit, aga ma olen näinud lapsi, kes hoiavad kaheksa tundi järjest näppe kõrvas,“ ütleb Hallik. Üks laps hoiab pissi kinni peaaegu ööpäeva. Neil on depressioon. Ärevushäired. Ja siis psühhoosid. Üks naine räägib oma väikestest lastest, poisil on diagnoositud depressioon (ta pole isegi kümnene), tüdrukukesel juba raske puue − ta ei suuda lugeda, tema mälu on hüplik, õhtul suudab inglise keeles vastata kümnest sõnast üheksa, järgmisel päeval ainult kaks. Kooli viiakse teda ainult autoga ning kui kord ei oleks tema käe kõrval kõndinud kahemeetrine politseiülem isiklikult, kes aitas tal koolis välja vaadata häid peidupaiku juhuks, kui isa peaks jälle ootamatult välja ilmuma, ei läheks ta sinna ilmselt üldse. Kuulen kümneaastastest kaksikutest, kellel on mõlemal juba kliiniline diagnoos − ja midagi teha ei saa, sest nende kehal ei ole ühtegi märki, on ainult meeletu hirm ja pinge, mis on uuristanud nende ajudesse ja hinge suured, enam mitte kunagi täituvad augud. Aga kuidas sa kohtus näitad neid? Kuidas sa tõendad, et lapse igakordne allategemine enne isa juurde minekut ja pärast sealt tagasi tulekut ei ole juhus? Pealegi − kuidas üldse teada saada? „Lapsed ei räägi,“ ütleb üks 40 aastat õpetaja olnud inimene. Neil on häbi. On õel „õnn“, kui märkad lapse seljal ujumistunnis suurt sinikat, mida ta meeleheitlikult varjata proovib, see on vähemalt mingigi niidiots, mida mööda kuhugi liikuma hakata – aga kui sääraseid märke ei ole? „Ma olin kunagi üpris kindel, et ühe minu õpilase kallal tegutseb perele lähedal seisev pedofiil,“ ütleb too kogenud õpetaja. „Aga ma ei teatanud kuhugi. Sest ma ei olnud sada protsenti kindel.“ Kuulen sarnaseid lugusid ka arstide kohta: nad märkavad mõnd kahtlast vigastust, mingit imelikku armi, korduvaid haavu, kuid ei ütle kellelegi. Nende moraalne dilemma on lihtne − kui ma eksin, kas ma ei tekita siis kurja? Proovides ära hoida aimatavat halba, kas ei või ma tekitada hoopis suuremat halba? „Peaaegu igas minu klassis on kõigi nende aastakümnete jooksul olnud vähemalt mõni laps, kes kasvab üles vägivaldses keskkonnas,“ ütleb too õpetaja. Ta proovib neid asju lahendada, annab oma panuse, proovib siit ja sealt, kuid tunnistab, et „õpetaja ei saa teha tegelikult midagi“. Kõik õpetajad teavad mõnda säärast last, kuid „õpetajate toas me isegi ei räägi sellest“. Vaikus. Sest kurjuse äratundmine tundub lihtne, aga tema tõendamine väga sageli võimatu. „Üks laps lõpetas minu juures alati emast hästi rääkimise, sest isa kergitas kulmu,“ ütleb üks ohvriabi töötaja. „Ta sai aru, et tal tuleb selle tõttu pahandusi. Aga kuidas ma esitan kohtus kulmukergituse tõendiks?“ Jah, kohtud.
Seadus võib olla üks, kohtunikud on erinevad. Muidugi on väga teadlikke ja empaatilisi kohtunikke, aga on ka teistsuguseid. On neid, kelle lauseid tsiteeritakse aastaid hiljemgi. „Ise valisite selle isase, kellel kõige suurem lihatükk püksis“ või „Sul on temaga juba viis last, kust see vägivald nüüd järsku?“ on ainult mõned stiilinäited. „Mul lähevad ühe kohtuniku juures peopesad higiseks,“ ütleb lastekaitsja. „Kui ma kuulen kohtunikult, et vägivald on alati kahepoolne, või et naine võib-olla kaagutas liiga palju, või et mehed juba kord on sellised, või mis kõige hullem − seda kõike nähakse peretülina, mitte vägivallana nende vahel, kellel on võim ja kellel ei ole, siis... mul vajuvad käed rüppe,“ ütleb Helmer Hallik. Asi ei ole tema kätes. Asi on emades, kellel ei ole mitte kedagi. Üks naine ütleb, et abielu oli tema jaoks nagu kong, siis lõpuks leidis ta pimeduses kobades üles ukse, tegi selle lahti, tundis end vabana − ja kui ta luges esimest kohtulahendit, oli tal tunne, nagu seisaks ta hiigelsuure pragudeta seina ees. Kohus ei võtnud arvesse, et isa ei toonud last jõulupeole, ei andnud talle palavaga juua, vedas teda haigena mööda supermarketeid ja toitis last ainult küpsistega, laps peab ikkagi olema isa juures, sest „abielu sõlmitakse nii heas kui halvas“. „Kui halvas?“ küsib see naine ühes kohvikus, mille seintel ripuvad kuldsetes raamides ideaalsete naiste fotod. Tal on siiski mingil moel vedanud, ema ja õde toetavad, tal on tugistruktuur. Tavaliselt on mees naise välja lõiganud kogu ühiskonnast, ta ei suhtle sugulastega, tal ei ole sõbrannasid, ta on üksi − ja ta on käega löönud, alla andnud, ta on harjunud. Tema kehal pole ühtegi märki, alles pole ühtegi sõnumit (ja kas neistki oleks abi: ühele naisele saadeti ööpäevas 380 korda sõnum, mille sisuks oli vaid sõbralik „Mis teed?“), tal ei ole ühtegi tõendit, millega minna riigi juurde abi otsima − ja ometi on tema elu lõppenud juba enne, kui üldse alata sai.
Siis võetakse ikkagi telefon. Number on saadud jumal teab kust − üks naine leidis ID-kaarti tegema minnes büroost juhuslikult brošüüri ja peitis selle käekotti, teine põrkas laevareisil tuttavaga kokku. Valitakse aeglaselt number, kuulatatakse, ja kui teisel pool võetakse toru, ei hakata täislausetega rääkima viimased kümme aastat kestnud manipuleerimiste, keeldude, süüdistamiste ja tagakiusamiste peenest ning lämmatavast võrgustikust, vaid otsitakse sõnu (neid ei leita), vaikitakse pikalt, ollakse tumm. Ettevaatlikult kutsutakse neid teele, kus sammhaaval tuleb läbida kilomeetreid − ja usaldus on siin ainuke, mis aitab, ning selle võib purustada isegi tolmukübe. „Minu telefon ei ole kunagi hääletu peal,“ ütleb üks inimene. „Ma tahan olla valmis ka öösel kell kolm vastama, sest kui ma ei vasta, arvab ohver, et ka mina olen ta hüljanud − ja see võib olla teekonna lõpp.“ Selle lõpu võib tuua ükskõik kes. Vale sõnaga lähenenud politseinik. Naist mitteuskuv prokurör. Teda naeruvääristav kohtunik. Kohalik poliitik, kes nimetab naiste tugikeskust „kuritegelikuks kambaks“ ja lubab selle laiali saata. Kellegi isikliku loo välja kaevanud ja kommenteerimiseks paisanud ajakirjanik. Etteheitev ema. Susistav küla. Pead vangutavad kolleegid. Nende kõigi jaoks on arusaamatu, miks naine nii käitub. Ühe ohvri ämm heitis talle ette, et pojal, heal jahimehel võeti naise tõttu uhke kvaliteetse sihikuga püss ära (pärast seda, kui naine ei talunud enam aastaid kestnud peksu ja politseisse teatas). Teise äi ütles, et „naine pole inimene, vaid mehe lemmikloom“ (ja ämm noogutas kõrvalt kaasa). Nende peres oli kõik enam-vähem, kuni sündis esimene laps, kes mehe pettumuseks polnud laps, vaid tütar. Siis algasid peksmised. Süüdistamised. Manipuleerimised, mille tulemusena sai naisest hale inimvare, kes kartis isegi oma varju (see pole kujund). See kõik pole lõppenud. Alles hiljuti võttis mees poja kaasa ja lõikas naise autol öösel salaja autorehvid läbi. Mitte kõik. Ainult need, mille puhul oleks vastu betoonist seina sõitnud see pool, kus istusid tema endine abikaasa ja tema tütar − naised. „Sinu vastu ei ole mul midagi,“ ütles mees kõnniteel istunud ja pealt vaadanud pojale. (Mõni aeg tagasi kandideeris sama mees valimistel.) See kõik on jäämäe veepealne tipp, aga katastroofi põhjustab alati hoopis see nähtamatu osa, mis vee alla jääb. Väikesed patriarhaalsed mustrid meie igapäevas, mis ütlevad, kus on naise koht, mida ta peab mõtlema, kuidas ta peab tundma, mille eest ta peab vastutama ja mille pärast süüdi olema. Mustrid, mis toodavad kurjust. Mustrid, mille oleme tekitanud meie.
Eesti Ekspress vastab kõhklevalt ettepanekule teha lugu lähisuhtevägivallast. See tundub „konjunktuurne“, ammu äraräägitu, siin ei ole enam midagi uut, liigume edasi. Ma olen ka ise kahtlev. Tõesti, mida uut enam öelda? Kuid olles rääkinud inimestega, olles täis kirjutanud neli märkmikku (ja need pärast pööningule tagumisse nurka peitnud), olles kohtunud nendega, kes iga päev tassivad inimmuda, vere, häbi ja hirmu seest välja naisi ja lapsi ning kuulates nende lugusid, kuidas kurjus (just seda sõna nad kasutavad) on hakanud ühiskonnas pead tõstma, kuidas vägivallatsejad kopeerivad väiksemal tasandil ühiskonna nooblimates saalides ülikondades meeste poolt väljaoksendatud mustreid, ja kuidas samas piisab kõige väiksemast praost, mille võib lüüa raadiosaade või mõne sõbra julgustav sõna, et vägivald murda, tundub oluline, et sellest räägitaks − veel ja veel ja veel. Sest see vägivald ei ole meist eemal.
Kuulan Tartus madalas auditooriumis üht loengut. Meid ei ole palju, võib-olla paarkümmend. Kohale on tulnud eri linnade nõustajad ja politseinikud, nad räägivad keerukusest vaimse vägivalla avastamisel ning sellest, kui ettearvamatu kurjus on. See on täiesti ennustamatu, ütlevad nad, ja just see teeb ta kohutavaks. Iga päev mõeldakse välja uued reeglid ja tühistatakse vanad. Sa ei tea kunagi, kuidas käituda, sa tead ainult, et alati käitud sa valesti. See uuristab ajusid, tekivad vaimsed häired, kõik laguneb. Ka lapsed on täiesti pea kaotanud, sest ükski reegel ei kehti, katastroof võib juhtuda alati − ja juhtubki. Nad on rääkinud poolteist tundi, siis tõstab üks neiu käe. Ta küsib, kuidas käituda, kui mees tõukab, aga ei tahaks sellest teatada, sest see rikub pererahu. See tundub süütu küsimusena, kuid tasapisi võtab ruumis maad vaikus, meile hakkab kohale jõudma, et ta räägib endast − ja ta räägibki. Tõukamised on sagenenud. Terapeudist polnud kasu. Aga see polegi nii hull. Kõik vägivalla sümptomid ja selle normaliseerimine on siinsamas ruumis. Politseinik soovitab suhte lõpetada, siis lähme laiali.
„Mis te ütlete inimesele, kes avab ajalehe ja näeb pikka juttu sellest, kuidas mehed on naiste vastu vägivaldsed? Miks see oluline peaks olema?“ Helmer Hallik ei mõtle pikalt. Ta on töötanud mitte ainult politseis, vaid aastaid ka arestimajade juhina. Ta on rääkinud sadade kõige karmimate kurjategijatega. Mõrvarid. Vägistajad. Peksjad. „Ja nad kõik, eranditult kõik tulid vägivaldsetest perekondadest,“ ütleb ta. Sa ei saa võidelda kuritegevusega, kui sa ei lähe juurpõhjuse juurde. Helmer Hallik ei räägi seda ise, kuid teised ütlevad, et enne rongi ette joosta tahtnud naist oli veel üks lugu. Hallik oli alles politseinikuks hakanud, kui tuli väljakutse. Ta kihutas kohale, uks saadi lahti, tormati tuppa ja nähti akna peal ema, kes hakkas hüppama. Temast saadi kinni, ja siis nägi Hallik põrandal verist tompu. See oli kaheaastane laps. Ta võttis ta sülle. Ta ei saanud sellest kohe aru, kuid pärast öeldi talle, et sellesse lapsesse oli tema isa oma suguelundit toppinud. Korduvalt. See laps hingas veel, kui Hallik ta oma sülle võttis. Lapse silmad olid suletud. Ja siis ta enam ei hinganud. Halliku kolleegid kuulsid seda lugu siis, kui ta esines noortele politseikooli kadettidele. See oli aastakümneid hiljem, aga ta nuttis. Kahemeetrine mees, autoriteet, politseiülem − ja nuttis. Sellest päevast peale ei olnud ta neid enam rahule jätnud. „Politseikoolis õpime me püstoliga täpselt laskma,“ ütleb ta, „aga mida tähendab inimene , seda me ei tea.“ Selle vanglatest, madala uksega tubadest ja inimhinge mustavatest torudest läbi käinud suure politseiniku jutus korduvad refräänina sõnad märkamine, hoolivus, vastutus, aitamine, võrdsus, armastus. Kuidas tunda ära teise inimese valu, küsib ta. Kuidas saada aru, et kui liivakasti serval istub laps, see väike inimene, kes ei taha koju minna, siis karjub ta hoolimata suletud suust täiesti kõrist appi − ja mitte politsei, riigi või ametnike poole. Ta karjub meie poole. Helmer Hallik uurib oma suguvõsa ajalugu, on jälitanud oma käitumismustreid II maailmasõjani, alles möödunud nädalal käis ta oma 88aastase tädi juures ja õpib praegu pereterapeudiks. Ta tahab teada, kes ta on. Kes inimesed on. Sest need inimesed oleme meie.
Ma kohtun paljudega, kes iga päev selle teemaga tegelevad. „Me töötame elu ääremaadel,“ ütleb üks. Paljudel neist kumab kusagil taustal enda isiklik trauma. Ühel oli ema joodik ja lapsepõlv kulus enamasti selle peale, et purjus ema õhtuti trepi pealt voodisse lohistada. Teine sai napilt välja vägivaldsest suhtest. Kolmandaga manipuleeriti aastaid. See ei ole neist kellelegi kerge.
Kui ma õhtul kohtun ühe lastepsühholoogiga, tuleb välja, et ta oli käinud just EMOs, sest käsi on tuim ja südames tekkisid rütmihäired − pärast tunnistuste andmist politseis. Isad on neid ähvardanud, kuigi ka siin on raske midagi tõendada, sest kas kohtu jaoks on sõnum „Ma tean, et sul on kolm last“ ähvardus? Ühel inimesel on hääl ära, lisaks joob ta liitrite kaupa vett. „See on selleks, et endast kõik läbi lasta,“ ütleb ta. Kõige sagedasem tervisehäda on neil kõhulahtisus − pinge mõjub esimesena seedimisele, sinna ei ole midagi parata. „Selle vastu ei ole tehnikaid,“ ütleb diplomeeritud psühholoog. „Kui ma võtan hingega − ja teisiti ei saa seda tööd teha −, siis nii on.“ Nende jaoks ei ole see küsimus „peretülidest“, vaid ei millestki vähemast kui elu ja surm. Liigagi sageli võtavad nad riidekapist valmispandud mustad riided ning sõidavad järjekordsetele matustele, seistes tapetu või endalt ise elu võtnu kalmu serval. Jah, enesetapud ei ole haruldased. Ühele ametnikule meenub kriisikõne, kus aastaid vägivaldses suhtes olnud naine rääkis, kuidas ta läks mitu korda raudteele, seisis lõputusse minevate liiprite keskel ja ootas, ootas selle kõige lõppu − ning ainus põhjus, miks ta endiselt elab, oli sealse rongiliikluse katkemine. Rongi lihtsalt ei tulnud.
Kui ma palun neil meenutada, kui sageli on nad näinud vägivallatsejaid, kes siiralt kahetsevad, proovivad ennast muuta ja muudavadki, siis peavad nad pingutama, kuni ühel neist tuleb meelde üks juhtum − 90ndatest. (Ühele naisele meenub, et kord kinkis mees talle kompensatsiooniks selle eest, et keelas naisel teiste inimestega rääkimise, uued autorehvid.) See, kes tahab võimu, tahab seda alati, see ei muutu kunagi ja selle nimel tehakse kõike. Vägivallatseja ei ole nagu alkohoolik, sest tal ei saabu kunagi surnud punkti, millest allapoole minnes ootaks teda veel ainult surm. Tulevik kuulub tema arvates talle − nagu ka kõik muu.
Mehed, kellega need inimesed kohtuvad, on sageli ühiskonnas lugupeetud, silmapaistvalt suurte sotsiaalsete oskustega, oma abikaasade ja laste peal on nad aastatega saanud treenida oma manipulatsioonioskused briljantseks, harva lähevad nad närvi (või kui, siis õigetel kohtadel), nende riided ei ole räpased ja nende suust ei tule alkoholihaisu, nad räägivad rahulikult, leebelt, mõistvalt, märgates isegi tolmukübemeid oma pükstel ning noppides neid rahuliku liigutusega püksiviigilt ning puhudes õrnalt tuulde, vuhh − ja kui nad märkavad, et sellest ei piisa, võivad nad hetkega nutma puhkeda, et märgade ripsmete vahelt jälgida sotsiaaltöötaja, psühhoterapeudi või juristi reaktsiooni, keda nad kohe hea töö eest kiitma asuvad. „Ma olen läinud õnge,“ ütleb üks lastepsühholoog. Nad kõik on. Isegi pärast aastakümneid treenitud silma, kuuldud lugusid, läbitud koolitusi ja mäetäit kogemusi võib nende vastas diivanil istet võtta mees, kes suudab neid veenda, et tegelikult on ta hea inimene − ja minna siis koju tagasi, koguda oma armsad enda ümber ja öelda neile, et kui veel kord sellest räägitakse, kisub ta neil kõrvad peast. Miks nad nii teevad? Sest nad saavad.
„Meie ei saa juhtida inimeste emotsioone,“ ütleb üks kõrge jõustruktuurides töötav inimene, „seda peab ühiskond tegema.“ Tema arvates ei ole vägivald hüppeliselt kasvanud, see on võib-olla lihtsalt rohkem nähtaval, räigus on kolinud kusagil seal all voolavatest tumedatest hoovustest esmalt sotsiaalvõrgustikesse, siis meediamajade ärimudelitesse ja seejärel juba rahvuslippudega dekoreeritud võimukoridoridesse, kus ta nüüd roiskunud mustava veelombina loksub samme summutavate vaipade all. Kuid see nähtavalolemine „võib innustada küll“ neid, kes juba ammu on tahtnud peksta midagi − midagigi, aga on siiani pidanud end tagasi hoidma. „Ühiskonna tavad ja kombed peaks emotsioone tagasi hoidma, vägivalda pidurdama,“ ütleb ta, ja lisab siis: „Seadus ei saa kunagi lõpuni kõike reguleerida. Seda peavad tegema inimesed ise.“
Me kõik teame kedagi, keda just praegu kontrollitakse, alandatakse, manipuleeritakse. Mõnda naist, kes püüab olla hea ema ja hea naine, aga sellest ei piisa (kunagi ei piisa). Kedagi, kes on majanduslikult täiesti sõltuv oma mehest. Kes ei käi kunagi väljas. Kes naeratab vähem kui varem. Kes ei naeratagi enam. „Usaldage oma kõhutunnet,“ öeldakse ühel koolitusel. „Kui teile tundub, et midagi on valesti − siis ongi alati midagi valesti.“ Vanemprokurör Toomas Liiva tõstab silmad ja vaatab mulle taas otsa. Ta on aastakümneid kaapinud meie seintelt nähtamatut tumedat kurjust, ta on näinud päästetuid, kes ei tahagi olla päästetud, ja näinud neid, kellel polegi kunagi kavas muutuda. Ta on kohtunud kümnete meestega, kes on lapsena rõdupiirde vahelt näinud isa vägivalda ema kallal ja nüüd hoiavad nad peretraditsioone au sees, suruvad sõrmed tihkeks rusikaks ja löövad sellega lähimale hingavale olendile näkku. Kuid ta ei anna alla ja ta ei ole kibestunud. „Hoolima peab,“ ütleb ta napilt.
Auto mootor töötab. Võib-olla sajab, sellest ei ole aru saada, kõik tundub niikuinii märg. Vaikne Tartu kõrvaltänav on oma tavapärases unelevas rütmis, kuid mõnekümne meetri kauguselt läheb mööda suur magistraal. Ta proovib jälgida lähenevaid autosid, kuid silmad kleepuvad voolavatest pisaratest, ta suudab eristada veel ainult autode väliseid kontuure, aga enamat polegi vaja. Tema värisevad käed hoiavad rooli, ent ta ei tunne seda. Kõik on mattunud halli eimiskisse, ta ei taha appi karjuda, sest ta ei taha enam midagi − peale selle, et see lihtsalt lõppeks. Siis ta märkab. Vett lendab kahte lehte, kui peateed mööda läheneb suur mitmekümnetonnine veoauto. Ta vajutab gaasipedaali, auto möiratab ning hakkab liikuma. Oma arvestused on ta teinud umbkaudu, kuid ta peaks jõudma enam-vähem täpselt nii, et rekka lõikaks pooleks nii tema auto kui tema enda. Ja siis, sekundi murdosa vältel lahvatab tema meeleheitest, ahastusest ja jõuetusest puretud ajju pilt tema lastest. Ta ei tea, kust see tuleb. Ta ei ole kunagi oma lapsi unustanud. Nad on ainsad, mis teda üleüldse on elus hoidnud. Kuid ta ei usu, et ta on hea ema − nii on talle öeldud. Ja ometi otsib tema jalg pedaali, pidurid krigisevad, tagumiste porilaudade alt tõuseb mustavat tossu, ja paari sentimeetri kauguselt tema autonina eest möödub mühinaga pidurdamatu metallist koloss.
Nüüd istume temaga ühes Tartu kohvikus, ta joob marjadega vett ja näitab mulle telefonist fotosid oma lastest. Tütar tegemas sarvi vennale, kes naeratab laialt oma sünnipäevatordi kohal. Tütar istumas kiigel. Poiss kaamerasse lehvitamas. Pulmapildid uue mehega, nad on koos lastega valges, pruudi kleidi alaserva on tikitud suured lilleõied. Ta unistab veel ühest lapsest, tahab lõpetada poolelijäänud lõpuklassi ning soovib saada lasteaiakasvatajaks − „olgu mis on, aga ära ma teen“. Põrgu ei ole veel möödas, lapsed vajavad ravi, kohus menetleb tapmisähvardusi, iga kord autosse istudes teeb ta rutiinse testi − kiirendab korraks ja pidurdab siis järsult, et kontrollida, ega pidurivoolikuid pole läbi lõigatud. Pimeduses jälgib ta seljatagust ning veel hiljuti nägi ta sageli unes, kuidas tema endine mees autoga tema peret taga ajab − kuid see oli hiljuti, enam mitte. Tema elu jätkub, „mul läks hästi, sest mulle ulatati käsi“, aga kuni ühiskond ei saa aru, et vägivalla juurde jäämine pole naise vaba tahe, pole lootust − ja sellepärast on ta valmis oma lugu rääkima, sest ta pole kaugeltki ainuke.
Sedasama ütleb mulle teine ohver: kuigi ta võitleb meie vestluse ajal mitu korda pisaratega, on ta viimastel aastatel oma minevikust sõprade seltsis rääkinud, ja kohe tuli välja, et ühel kursakaaslasel on samasugune probleem. Ja siis ühel sõbrannal. Ja siis veel ühel. Ta palvetab endiselt igal õhtul, kuid nüüd on tema soovid jumalale hoopis teistsugused: olgu lapsed õnnelikud ja koos temaga, olgu ta uue abikaasaga elupäevade lõpuni, ja kui sellest jumalal veel jõudu üle jääb, siis „palun aita ära maksta eluasemelaen“. Ta naerab. Ka tema pikas sõjas on üks lahing veel pidada: noorim poeg elab endiselt isa juures, ametnikud ei näe põhjust tema äravõtmiseks, sest ühtegi murtud ninaluud tal ju pole − aga miski muu on murtud. Koolist tulevad teated, et poeg hakkab õpetajatele vastu, tõuseb keset tundi ja jalutab lihtsalt välja, sõimab klassikaaslasi, ähvardab neid vägivallaga, ning mis selles imelikku, kui ta seda on kodus pealt näinud. „See on ju normaalne, kui isa räuskab ning tüli norib,“ ütles poeg talle hiljuti.
„Ma püüan põgeneda, poeg on mul seljas, me läheme silla alt läbi,“ kirjeldab see naine oma unenägu. „Meie ees on palgikoorem ja nõgesed, ma proovin neist üle saada, ma panen korraks oma poja maha, keeran selja ja siis kohe tagasi, aga ta on juba kadunud, ta on jõkke kukkunud ja palgikoorem on talle peale veerenud.“ Ta nutab, kuid ei lase pisaratel voolata, vaid võitleb nendega, kuni põsed jälle justkui iseenesest kuivavad. Tal on veel ühed unenäod, meeldetuletused kunagi elatud elust. „Mees ründab mind või karjub minu peale, täpselt nii, nagu see kunagi oli,“ ütleb naine. See kõik tuleb unedes tagasi: sõim, ähvardused, käsk kuuletuda, sest ta on naine. Aga need unenäod ei kesta lõputult. „Ma hakkan talle vastu,“ ütleb naine ja naeratab, „ma hakkan talle alati vastu.“ Täpselt sel hetkel mustav unenägu lõpeb, ta ärkab ja näeb isegi poolsuletud silmalaugude vahelt, et väljas on üks teine elu − päris elu.
Nüüd on mööda läinud mitu aastat. Sa elad teises linnas. Sul on töö. Aeg-ajalt tulevad sulle külla vanad sõbrannad, te istute köögilaua taga, naerate ning räägite ja keegi ei pea vaatama kella. Õhtuti seisad akna ääres ja vaatad õue, kus sinu lapsed naabripoistega kulli mängivad. Üks poiss tõukab su tütart, aga su poeg astub vahele. Siis läheb mäng edasi. Sa tead, et hiljem neid vanni pannes lõhnab nende nahk päikese, rohu ja liiva järele − sa ei teadnudki, et suudad kunagi veel rohu lõhna tunda. Nende kehal pole ühtegi sinist laiku, kui sa neid rätikuga hõõrud, ja õhtul jäävad nad magama kiirelt ning hääletult. Ainult vahel märkad, et ühel neist lähevad näpud endiselt kõrva, kuid sa võtad nad õrnalt välja ja asetad padjale. Siis heidad sa ka ise voodisse. Asetad kõrvale ajalehe, kus mõni poliitik teatas kellegi poomisest. Sellega süütad hommikul pliidi all tule. Sulged silmad. Sa tead, et see on olnud pikk tee. Sa mäletad kõiki oma kõhklusi ja hirme ning seda, kuidas sa tundsid pidevalt läbisegi häbi ja süüd. Sa ei teadnud, mis on õige ja vale, sest sa ei pidanud ennast kellekski, kes selle üle otsustaks − sa ei pidanud ennast üldse kellekski. Ja kui sa lõpuks teadsid, kui sa lõpuks suutsid jälle hakata eristama musta valgest, suutis su piinatud aju leida ikka veel kümneid põhjendusi, miks mitte midagi teha. Sa ei süüdista teda. Su aju oli väsinud, su hing oli väsinud, sinu sees ei kisendanud mitte miski väljapääsu poole, sest sa olid seest õõnes ja tumm. Aga siis vaatasid sa oma lapsi. Ja sa tegid midagi väikest, midagi tillukest − sa võtsid oma telefoni ja trükkisid sinna seitse numbrit, tõstsid toru ja kuulasid, ning kui vaikus katkes, oli sinu esimene reaktsioon panna telefon ära, aga sa ei pannud. Sa hakkasid nutma. Sa nutsid kaua, võib-olla minuteid. Ja siis ütlesid esimese sõna. Siis teise. Ja siis kolmanda. See ei juhtunud hetkega, sa nägid ränka vaeva ja tundsid tagasilööke, aga siis hakkasid sinu kõrval kõndima ka teised, tee hakkas tunduma lühem ja õhku hakkas juurde voolama, te kõndisite koos. Ja siis tekkis lõpuks üks pragu, ja siis see laienes, ja tasapisi, sammhaaval hakkas sellest tulvama sisse midagi valguselaadset.
Sa proovid mõelda veel hetkele, kui sinu lapsed esimest korda uude koju astusid ja toas nagu segased ringi tormasid − aga siis sa juba uinud. Uni on pikk, sügav ja − rahulik.
PS. Tänan Kait Sinisalu, Anne Klaari, Mariana Saksniitu, Anne Hallerit, Margo Orupõldu ja kõiki teisi, kes rääkisid. Helmer Hallik ning Toomas Liiva on ainsana artiklis nimedega, sest nad on mehed ja neil on võimupositsioon. Kõik teised on peaaegu kaitsetud.
Infokastides toodud andmed pärinevad Eesti Avatud Ühiskonna juhtimisel tehtud uuringust PEREVÄGIVALD EESTIS: VIIMASE 15 AASTA JOOKSUL TOIMUNUD MUUDATUSED (2016). Projekti raames korraldati eksperdiküsitlused neljale sihtrühmale: sotsiaaltöötajad, politseinikud, arstid ja juristid, 200 spetsialisti üle Eesti igast valdkonnast, ja 2015. aastal toimus üle-eestiline pere- ja naistevastase vägivalla uuring. Küsitleti 1035 inimest vanuses 15–74 aastat (560 naist ja 475 meest). Küsitlusmeetodina kasutati kodudes intervjueerimist. Hinnangutele tuginedes on arvutatud ka ohvrite üldarv kõikidest naistest ja meestest vanuses 15–74. 15–74aastaste naiste arv Eestis on 511 000 ja meeste arv 473 000.
Näiteks, kui 12% naistest ja 7% meestest väitsid, et nad on aasta jooksul kogenud vaimset, füüsilist või seksuaalset vägivalda on see vastavalt 61 000 naist ja 33 000 meest.
