Praegu on totaalsete tõdede ajastu

Kommentaariumid on hakanud imbuma ka „pärisajakirjandusse“. Mitte ainult läbi nurgeliste ja terava ütlemisega arvamusartiklite või sama teravate intervjuude avaldamisega, vaid ka sotsiaalmeedia.

Millist raamatut peetakse eestluse aluseks, eestluse parimaks kirjanduslikuks väljenduseks, suisa eestlaseks olemise essentsiks? Väga õige, see on umbes 250protsendilise tõenäosusega A. H. Tammsaare monumentaalne viieköiteline „Tõde ja õigus“! Väga raskelt kirjutatud ja veel raskemalt loetav raamat, aga kes ütles, et tõde ja eriti õigus peavad kergesti seeditavad asjad olema. Tõe poole püüdlemine näib olevat midagi geneetiliselt eestlaslikku. Tammsaare suurteoses tuleb aga juba alguses välja, et tõe suurimaid probleeme on tema definitsioon. Andrese ja Pearu kraaklemine on iseenesest võistlus kahe erineva ettekujutuse vahel ideaalsest ja kõikehõlmavast tõest. Ajaloo keerdkäikude kummalise tahte tõttu on Tammsaare „Tõde ja õigus“ saanud meie jaoks looks Vargamäe Andresest, keda kiuslik naaber nöögib, tema ideid saboteerib ning eneseteostuse ja -leidmise raskele teele kive ette veeretab. Tegelikult ei tee Pearu aga midagi muud, kui seab ühe tõele vastu teise tõe ning üritab seda võimalust mööda ka peale suruda.

Kõik see tuleb kuidagi tuttav ette, eks ole? Vaatame kõikidele mikro- ja makrotõdede võitlustele tänapäeval ning jääb üle vaid nentida, et marksistlik arusaam sellest, et ajalugu areneb spiraalselt ning kõik kordub vaid mõnevõrra muutuval viisil, ei tundugi nii valena. Hea ilukirjanduse epohhiloov omadus on see, et nendes raamatutes luuakse otsekui ühiskonna funktsioneerimise mudelid, mis on kestvad ja universaalsed. Miks muidu on siiamaani üks maailma loetavamaid kirjanikke Dostojevski, kelle 19. sajandi Venemaa kirjeldused peaksid justkui olema rangelt ajastuspetsiifilised? Samamoodi võib nentida, et Tammsaare oma „Tões ja õiguses“ näitas inimsuhete sasipundart, mis nüüdseks on muutunud vormilt, ent mitte sisult. Juba mõnda aega oleme elanud Eestis olukorras, kus eri tõed mürtsudes kokku põrkavad. Mitte arvamused, vaid just tõed, need vundamendid, mis aitavadki arvamusi sõnastada. Muidugi pole Eesti selles ideoloogiate konflikti­tsoonis maailma mastaabis midagi erilist, see asi toimub kindlasti igal pool terves maailmas, ent Eestis elavate inimestena puudutab siin toimuv meid ennekõike ja vahetult.

Üksteise tümitamine on Eestis kogu aeg eksisteerinud, eriti sellest ajast, kui internet muutus laialt kasutatavaks. Siiski oli veel üsna hiljuti niimoodi, et sõge vastasseis ja tolle „teise“ mahatampimine ning pikalt saatmine kuulus kommentaariumide ja blogide maailma. „Pärisajakirjanduses“ hoiti pigem siivsamat ja ka turvalisemat liini, kaldumata verbaalsesse ja ideoloogilisse äärmusse. See oli ka põhjuseks, miks üksikud erandid – nagu ajaleht Nelli Teataja või Nõmme Raadio – said ennast reklaamida kui „kõige radikaalsemat“ omas valdkonnas. Kuidagi märkamatult on see aga muutunud. Huvitaval kombel on kommentaariumid hakanud imbuma ka „pärisajakirjandusse“. Mitte ainult nurgeliste ja terava ütlemisega arvamusartiklite või sama teravate intervjuude avaldamisega, vaid ka pideva sotsiaalmeedia – eriti Twitteri säutsude ja Facebooki postituste refereerimisega paberlehtedes. Ja pole midagi öelda, mõni suhteliselt jabur postitus on suuteline valla päästma terve vastuartiklite laviini. Mõtelgem siin kas või sellele, kuidas kunagine EKRE riigikogusaadiku Peeter Ernitsa postitus kohe-kohe Eestisse saabuvast 7,6 miljonist pagulasest tekitas õige terava ajakirjandusliku reaktsiooni.

Interneti maailm on huvitav nähtus. Kui aastakümneid peeti seda arvamuste pluralismi ja erinevate maailmavaadete diskussiooni soodustavaks nähtuseks, siis viimase aja praktika näitab vastupidist: internet võimaldab valida just selle ideoloogilise platvormi, arvamuse, fakti ja seletuse, mis inimesele parajasti sobib. Sealjuures võimaldab internet ignoreerida kõike muud, seda, mis inimese ilmapildiga kokku ei lähe.

Hoolimata kõikidest üleskutsetest diskussioonideks ei näe ma selleks üldist valmisolekut. Kõigi eelduse järgi elame üksteist vaenavate gruppide keskel veel pikka aega.

Olgem ausad, just niimoodi käibki enamjaolt info hankimine. Info valik on suur ja see on tehtud lihtsalt seeditavaks – ühest ning samast sündmusest võib leida eri raskusastmega seletusi, ülilihtsast mustvalgest kommentaarist kuni pika ja keerulise analüütilise esseeni.

1895. aastal avaldas prantsuse sotsioloog Émile Durkheim raamatu „Sotsioloogilise meetodi seadused“, kus ta võttis kasutusele väljendi „sotsiaalne fakt“, mis tähendab väärtust või kultuurinormi, mis üldise tõena on suuteline funktsioneerima kui sotsiaalse kontrolli mehhanism. Tegemist on ühiskondliku „hea“ ja „halva“ defineerimisega ehk maakeeli seletatuna just sellise „seda pole ilus teha“, „seda ei tohi teha“ või „see pole meil kombeks“ tõena. Sellest arendas teine prantsuse sotsioloog Marcell Mauss kontseptsiooni, mille ta nimetas „totaalseks sotsiaalseks faktiks“, mille all mõistetakse midagi sellist, mis on suuteline mõjutama inimese käitumist eri elutegevuse sfäärides. Totaalne sotsiaalne fakt on kohustuslik tõde, mille mõju ulatub majandusse, sotsiaalsfääri, religiooni, kunsti ja mujalegi. Teatud mööndustega võibki väita, et inimese enda loodud mikrokosmos põhinebki mõnel tema poolt välja valitud totaalsel sotsiaalsel faktil – asjad peavad käima niimoodi ja mitte teisiti! Seega võib väita, et me elame nüüd situatsioonis, kus eri meediaväljadel põrkuvad erinevad totaalsed tõed – ja põrkuvad nii agressiivselt, et sädemed lendavad.

Totaalsete ja kompromissitute tõdede populaarsuse põhjus on järjest keerulisemaks ning ebamäärasemaks muutuv elu. Sellest on palju räägitud seoses „alternatiivsete faktidega“, ent mida muud üks „alternatiivfakt“ ongi kui lihtne ning arusaadav tõde asjade käigust maailmas. Pole midagi parata, aga paljudele (ehk isegi enamikule) meeldib, kui maailma asjad on lihtsad, kergesti mõistetavad ning hoomatavad. Selline lihtsus aitab väga selgesti paika panna, kuidas asjad „peaksid olema“ ja mis on „valesti“. Ning kui midagi on valesti, siis lihtsas mustvalges maailmas on alati kerge osutada sellele, kes on süüdi. Ma väidan, et viimasel ajal on meie ellu tekkinud vaenlaste üleküllus. Bildenbergi grupp, Soros, neoliberaalid, natsid, metsatööstus, metsakaitsjad, ja see pole veel kõik. Kohati on ideed väga vastandlikud, ent iga selline vaenlane aitab defineerida mõnda totaalset tõde – sest igaüks neist justkui ohustab, lagundab või hävitab midagi. Lihtne tõde sisaldab kindlustunnet ning see paneb inimest seda kaitsma, sest hävitatud tõe taga on ebakindlus. Ebakindlus sisendab hirmu. Et hirmu vältida, me eitame teisi seisukohti. Kui aus olla, siis hoolimata kõikidest üleskutsetest diskussioonideks ma ei näe selleks üldist valmidust. Kõigi eelduse järgi me elame üksteist vaenavate gruppide keskel veel pikka aega.

Aimar Ventsel on Tartu ülikooli etnoloog.