EKSPRESSI ARHIIVIST | 100aastane Olga Lauristin: "Minu ideaal on kommunismus"

2003. aastal käis Ekspress intervjueerimas kommunisti ja punakangelast Olga Lauristini, kes tähistas toona oma sajandat juubelit. Taasavaldame toonase loo.

false

Artikkel ilmus Eesti Ekspressis 24. aprillil 2003.

8. aprillil saab 100aastaseks Olga Lauristin. Mida kuulus naiskommunist tegi, seda on tema lapsed ja lapselapsed pidanud parandama.

"Memm" nagu lähedased teda hüüavad, elab tagasitõmbunult Tartus oma tütre­ tütre Marini juures. Mis aga ei tähenda kõrvaletõmbumist elust. Olga kuulab palju raadiot, vaatab televiisorit. On kursis Iraagi sündmustega. Tel­lis märtsis koju valimiskasti.

Kuna Olga ei ole aldis intervjuusid andma, ootasin tõrksat vastuvõttu. See oli ekslik eelarvamus. Mind ootas oma toas uudishimulik, lahke ja sõbralik vana­ memm, kelles oli raske ära tunda kunagist riigikuku­tajat.

Oma tervise üle Olga ei kurda ning tema välimus­ kinnitab seda. Pigem näeb ta välja 80 kui 100. "Mälu vajaks remonti, aga mälusid ei remondita," ütleb ta vaid. Traditsioonilise küsimuse peale, mis on pikaealisuse saladus, arvab ta: "Isa propageeris tervislikku toitumist. Näiteks niisugused asjad nagu hiina tee ja oakohv olid meil põlu all. Meil oli selle asemel maasikamarja kuiva­tatud tee või õunakooretee ja viljakohv. Selle tõttu olen vist nii kaua elanud ka."

Eks vangimaja karastas ka? Olga raputab pead. "Noorem õde ütles kah, et mul on sellepärast nii tugev tervis, et olin vangimajas. Aga ega ma seal üksi olnud. Miks siis kõik teised on enne mind ära surnud, mina aga elan. Nii et vangimaja pole tervist mitte andnud."

Olga on jäänud veendunult oma noorpõlve ideaalidele truuks, sest 100aastaselt maailmavaadet ei muudeta. "Minu ideaal on kommunismus," ütleb ta nüüdki. Olga Lauristin on ideeline, mitte karjäärikommunist. Tõenäoliselt viimane omasugune Eestis.

OLGA KÜNNAPUU El OLNUD mingi vaene aguliplika, nagu eeldada võiks, vaid keskklassi preili. Tema isa Anton Künnapuu oli Raplas koolijuhataja, kes vaadetelt oli vasakpoolne ja kel oli tütrele kahtlemata suur mõju. 1919 tabas perekonda ränk hoop. Vaba­dussõjas punaste poolel võidelnud Anton haigestus enne Nõukogude Venemaale minekut Narvas soetõppe ja suri.

Olga õppis sel ajal Tallinna Tütarlaste Kommerts­koolis, mis muuseas asus kiviviske kaugusel Tööliste Keldrist. Juba koolitüdrukuna hakkas ta seal käima ja 1920. aastal astus Eestimaa Töörahva Parteisse. Va­ sakpoolsete noorte hulgas levis tollal ateism ja Oigagi oli sellest sisse võetud. Oma klassis jaguneti küsimu­ ses, kas usuõpetus tuleb teha kohustuslikuks või mitte, kahte leeri. Vastaseid juhtis klassi priimus Olga, pool­ dajaid aga Lagle Pareki ema Elsbet Markus. Need paljuski ka ilmavaatelised vaidlused meenutavad vägagi Albert Kivikase romaani "Nimed marmor­tahvlil", kus Tartu kommertskooli poisid jagunesid samuti kahte leeri.

1921. aasta kevadel kohtus Olga koos mõne teise noorega Pirital tuntud kommunisti Jaan Kreuksiga, põrandaaluse noorte organisaatoriga. Olga kaasakutsujaks oli Vilhelmine Klementi, sõbratar Tööliste Keldrist, kes pilgutas paljutähendavalt silma ega rää­kinud lähemalt midagi. Uudishimulik Olga oli järg­misel hommikul krapsti kohal.

Peagi ilmus välja ka oodatu, ilus lokkis juuste ja näpitsprillidega noormees - seltsimees Raud ehk Jaan Kreuks, partei noortevärbaja. "Kui härrad ei anna töölisnoortele võimalust end koondada legaalselt, siis tuleb seda teha illegaalselt," sütitas Kreuks. Noored võtsid ettepaneku vaimustuse ja rõõmuga vastu. Nende indu ei kahandanud enam miski, isegi võima­lik vangistamine. Olga jõudis tol õhtul Pirita metsast koju "ülevas meeleolus", "süda tulvil rõõmu" ja "peas keerlemas hulk mõtteid ja plaane". Kõik oli nii põnev, salapärane ja romantiline.

Olga ja teiste ülesandeks sai partei noorterakukeste loomine. Rakukeste eesmärgiks oli noorte koon­damine ja nende hulgas poliitilise selgitustöö tege­mine. Üheks ülesandeks oligi agiteerida koolis kaasõpilasi usuõpetuse tundidest ja leerist mitte osa võtma. Rakukeste tööd kontrollis Kreuks isiklikult, kes "sageli ilmus kollektiivi koosolekutele", nagu meenu­tab Olga. Veel mitte 20aastasest tütarlapsest kujunes ülemaaline naiste organiseerija. "Olin naiste "kindral". Need olid töölisnaised, peamiselt vabriku naised."

1923. aasta suvel tahtis Olga vabrikueluga lähe­mat tutvust teha. "Rääkisin, et ma tahan nüüd minna vabrikusse tööle. Mulle öeldi aga, et vabriku keskkond ei sobi mitte viisakale tütarlapsele. Ma kuulasin suure imestusega," jutustab ta.

Parteis valitses distsipliin, Kreuks oli nagu isa, keda noored jäägitult usaldasid. 'Ta oli külmavereline ja julge. Kuna olin sageli tema saatjaks, õpetas Kreuks ka minule külmaverd," iseloomustas Olga 1940. aastal antud intervjuus.

Olgale meenub partei elust lõbus vahejuhtum revolutsionäär Jaan Anveltiga, kes talle silma heitma hakkas. "Mis see tühi nüüd oli. Metsas olime, istusime, hakkas käest kinni ja silitas natuke rohkem. Ma lugesin moraali peale, hirmutasin natuke," muigab Olga.

Kui Olga 1922. aasta kevadel kooli lõpetas, tahtis ta sõita Nõukogude Venemaale, et seal ülikoolis majandust õppida. Kreuks laitis plaani maha ja Olga ei läinudki. Läks sügisel partei ülesandel hoopis Tartusse ja asus ülikoolis raamatupidajaks õppima.

OLGA KIHK VENEMAALE MINNA siiski ei ka­dunud. Augustis 1923 hankis ta endale välispassi ja pidas plaarujärgmisel aastal venemaale sõita. Plaanile tõmbas kriipsu peale kaitsepolitsei, kes kavandas suurt lööki kommunistide vastu. Et midagi tulemas on, seda aimas ka Olga. 21. jaanuaril 1924 kirjutas ta kirja Petrogradi, viimase vabadusest. Ära saata ta seda ei jõudnud, sest sama päeva õhtul arreteeriti ta ühes paljude teistega Tööliste Keldris.

"Saab näha kunas mina sinna saan. Peab ütlema, et mu jalge alune siin juba õige tuline on ja väga kaht­lane on, kas mind välispassiga veel sõita lastakse. Kuid teisest küljest ei ole tõepoolest praegu ka mingisugust äratulemise võimalust. Olen siin niikaua kui olla saan. Kuidas peale seda saab, ei tea," kirjutas Olga. Nii ei saanudki ta oma välispassi kordagi kasutada.

Olga välispass asub koos vahistamisel ära võetud kirjadega Riigiarhiivis toimikus pealkirjaga "Olga Künnapuu". Arhiivis on veel teinegi toimik - "Vla­dimir Kanguri, Hendrik Alliku ja Olga Künnapuu ühisest korterist leitud" -, mis sisaldab läbiotsimisel konfiskeeritud dokumente ja propagandamaterjali. Riigikogu liige Allik ja Kangur üürisid tollal Olga ema korteris tuba ja arreteerimisel otsiti korter läbi.

Tänapäeval neid kahte toimikut lugedes on raske midagi väga vastalist leida. Ametiühingu tööd kajastavad paberid. Ateismi propaganda. Kuid ei midagi sellist, mis kutsuks üles riiki kukutama. Ometi mõisteti Olga Künnapuu eluks ajaks trellide taha. Miks?

"Erilist vaeva meie ülekuulamisega ja süütõendite muretsemisega ei nähtud. Eestimaa Töörahva Partei, mille liikmed me peaaegu kõik olime, kuulutati põran­daaluse EKP legaalseks filiaaliks ja muid tõendeid "põrandaalusesse salaorganisatsiooni" kuulumise kohta enam ei vajatud," meenutas Olga 40 aastat hiljem. Kuna tegemist oli korraga 149 süüalusega, võiski see nii olla.

Noor Eesti Vabariik pidas kommuniste oma verivaenlasteks ja nad kõik tuli võimalikult kauaks trellide taha pista. Olga arvab, et see ta trellide taha viiski. "Anti ilmavaate, ei millegi muu eest. Tunnis­tasime end kommunistideks ja selle eest ka saime."

Kohus Olga ja tema saatusekaaslaste üle lõppes 27. novembril 1924. See kandis nime 149 kommunisti protsess. Olga mõisteti eluks ajaks sunnitööle, kuna ta oli aktiivselt osalenud põrandaaluse salaorganisatsioo­ni töös. Suvel 1923 oli Olga organiseerinud ka esimese üle-eestimaalise kommunistlike naiste konverentsi. "Nii juhtub aatelise ja romantilise noorega, kes satub erakonda, mis on nagu ordu. See tekitab "külmaväri­naid," ütleb Olga tütar Marju Lauristin.

Detsembris 1925 mõisteti kuueks aastaks sun­nitööle Olga ema Helene Künnapuu. Olga noorem õde ja vend pandi kasvatusmajja ja saadeti Venemaale Leningradi. Helene toimikust leiab mõnegi viite - kuigi vähetähtsa - ka Olga kohta. Loeme, et Olga oli aktiivne. Et tema soovitusel astusid noored Töörahva Parteisse ja töölisühingutesse. Või read isast ja tütrest: "Tema mees oli 1919 a. Eestist Nõukogude Venemaale väljasaadetud, kui aktiivne kommunistiline tegelane, ja tütar Olga oli 1924 a. 149 kommunisti protsessis eluksajaks sunnitööle mõistetud."

Olga ema Helenet süüdistati selles, et ta sai Vene saatkonnast raha ja jagas selle laiali. Nimelt pärast 1. detsembri mässu hakati selles osalejatele ja nende peredele Nõukogude Venemaalt Mopri poolt abiraha andma. Mopr oli rahvusvaheline poliitvangide abis­tamise organisatsioon, kust iga kuu maksti siinse Vene saatkonna vahendusel paari tuhande marga suurusi toetusrahasid. Helene ülesanne oli ühelt poolt teadete kogumine abivajajate ja nende majandusliku olukorra kohta, teiselt poolt abiraha toimetamine abivajajateni. Raha sai Helene kahelt Vene saatkonna teenistuses olevalt eestlaselt ning teiste seas viis seda ka oma vangistatud tütrele. "Ema sai selle eest, et tõi meile süüa," ütleb ka Olga.

Kui uskuda toimikut, siis oli Helene 1. detsembri mässust ette teadlik. See selgub Eduard Kapsta ülekuulamisprotokollist juunist 1925, kus viimane ütleb: "Umbes paar kuud enne väljaastumist tähendas Künnapuu, et Eestis praegune valitsus veel käesoleval aastal kukutatud saab ja tööliste valitsus maksma pan­dud, ning toonitas, et tema tütar Olga varsti vabaks saab ja tema asemele mõnikümmend töölistekurnajat kinni pannakse."

Andmed selle kohta, et Helene osales mässus või aitas seda ette valmistada, puuduvad. Helene ja Olga süüasju võrreldes võib imestada, kuidas Helene pää­ses nii kergelt. Ilmselt peeti noorte organiseerimist ohtlikumaks kuriteoks kui juba kinnipandud kommu­nistidele abiraha viimist.

OLGA SAADETI KARISTUST KANDMA Valga sun­nitöövanglasse. "Olime noored, täis ülekeevat ener­giat, mida äkki polnud kuhugi rakendada. Rõhuvalt mõjus elu täielik puudumine ja kogu maailmast äralõigatuse tunne. Tuli leida tegevus, mis ei laseks neurasteenial võimust võtta," meenutas Olga hiljem.

Väljapääsuks osutus madalama haridusega kaas­vangide õpetamine.

Olga ja veel kolm vangi hakkasid ülejäänutele õpetama eesti, vene, saksa ja inglise keelt, geograafiat, ajalugu ja algebrat. Üheks õpilaseks oli Leena Laid, näitlejanna Ines Aru ema. Olga õpetas talle vene keelt. "Hispaanias oli üks naisrevolutsionäär Ibaruri. Tema järgi Ines Aru nime saigi," meenutab Olga.

Olga viis vanglas sisse ka ühissöömise, et keegi ei nosiks nurgas omaette. Kõik, mis pakkidena toodi, pandi ühte patta ja valitud perenaine jagas laiali.

Kuid Olga kodanlik lastetuba lõi ka vanglas välja: bibliograaf Vaime Kaburi sõnul rääkinud Olga kaas­vang Alma Vaarman, et Olga nõudis kodust siidist öösärke, mis Vaarmani kui töölisklassi esindajat šokeeris.

Valgas istus Olga vähem kui aasta, siis saadeti ta tagasi Tallinna, Vene tänaval asuvasse eeluurimis­vanglasse. Sealt aasta pärast edasi Pärnu vanglasse. Võib imestada, mida said poliitvangid tollal lugeda. Engelsi "Ludvig Feuerbach" ja "Anti-Dühring", Marxi "Kapital" ja "Filosoofia viletsus". Ja see polnud kaugeltki kõik. "Meil õnnestus saada ka raamatuid, mis sisaldasid andmeid Nõukogude Liidus toimuvast sot­sialistlikust industrialiseerimisest. Suure rõõmu ja vaimustusega lugesime esimeste Nõukogude metallurgiahiiglaste ehitamisele asumisest," rääkis Olga aastakümnete pärast.

1929. aastal paigutati Olga taas Tallinna, sedakorda Lasnamäe vangimaja uude naisteosakonda. Temast sai üks salajase ajalehe "Vangla Hääl" tegijaid, kuid peagi kukkus Olga sisse. Karistuseks saadeti Olga Viljandi vanglasse, kus enamiku ajast, ligi kolm aastat, istus ta üksikkongis. Isegi siin sai ta vabalt raamatuid lugeda, mida õde talle Leningradist postiga saatis. Nendeks olid peamiselt inglise ja prantsuse klassikud originaalis.

Viimased aastad kandis Olga karistust taas Tallinnas. Elu oli kirev ja omamoodi hubanegi, kongis etendati isegi teatrit. Mai algul 1937 mängiti näiteks stseen Kitzbergi "Libahundist", kus Olga täitis Marguse rolli.

1938. aasta mais kuulutati välja üldine amnestia ja vabaks sai ka Olga Künnapuu. Ta sattus nagu turist võõrale maale. "Tahtsin Narva maanteel trammile istuda, lähenesin vagunile vale küljelt ja ei pääsenud­ki peale! Konduktor hüüatas halvustavalt: kas te esi­mest korda trammiga sõidate! Ei ole lihtne üleöö äkki jälle harilik kodanik olla, kes ise peab teadma, millal tõusta, millal magama heita, kust süüa saada või kust poolt trammi astuda. Poes tuli küsida, mis leivakilo maksab, ja maksmisel müntide suurust uurida, et krooni asemel mitte 25-sendilist ulatada," meenutab Olga oma esimesi päevi vabaduses. "Mul oli koguaeg niisugune tunne, et olen veidrikuks muutunud ja näost paistab välja, kes ma olen ja kust ma tulen."

Paar aastat kuni 1940. aasta suveni töötas Olga abiraamatupidajana lakivabrikus Pluto ja kantseleiametnikuna Tallinna haigekassas. Suhtles aktiivselt edasi oma endiste kaasvangidega. Abiellus 1939. aastal oma noorepõlve armastuse Johannes Lauristiniga. Sünnitas järgmisel aastal tütre Marju.

Kui saabus juuni 1940, polnud Olgal raske poolt valida. Oli ju ta juunipöörde üks ettevalmistajaid. "Eesti Vabariik oli talle see, mida nägi vanglas. Ta ei teadnud, kuidas elati ja mis toimus. Ja ta ei jõudnudki eluga kohaneda, kui juba olid 1940. aastal venelased kohal ja talle tõmmati kinnas kätte," mõtiskleb tütar Marju.

KORD, KUI MARJU LAURISTIN ROOTSIS OLI, näi­dati talle välis-eesti kirjaniku Peeter Lindsaare raa­matut "Kannatustee". Selles üleskirjutatud mälestusi sisaldavas kogumikus oli üks väike lugu ka Olgast ja Marjust, mis asjaosalistele tegi arvatavasti palju nalja. Jutt "Lauristini last ravimas" rääkis punastest voodiriietest. Marju muigab veel nüüdki, nimetades seda väljamõeldiseks.

Lugu oli järgmine: "Teenisin arstina Tallinna Laste ja Emade Nõuandla juhatajana 1931 kuni kodumaalt lahkumiseni 1944. Kommunistide võimu ajal 1940 kutsuti mind Lauristini last ravima. /—/

Lapsel oli kopsupõletik. Imik, tütar Marju, nägi õige vilets välja. Lastetoas oli voodi ahju kõrval. Nägin, et asi nii ei sobinud ja nõudsin lapse viimist teise tuppa. Olga Lauristin viis mu magamistuppa, kus kõik oli punane - voodid, eesriided, voodiriided ja muu. Nõudsin eesriiete kõrvaldamist. Johannes Lauristin juhtus parajasti koju tulema ja kuulis me kõnelust pealt. Kordasin tema kuuldes oma nõudmist. Kas polnud ta selle punasega ülepakkumisest teadlik või asi toimunud ta teadmata, aga näis vastumeelt Ta lausus: "Ma ütlesin küll, mis kurat te neid sisse toote!"

Mu nõudmine täideti ja eesriided kõrvaldati. Käisin last vaatamas iga päev. Ta paranes."

1940. aasta juunipäevil valiti Olga riigivolikokku ja ta sai selle sekretäriks - kuigi valimistest polnud tegelikult juttugi. 22. juulil lavastati riigivolikogus farss, mida nimetati ühinemiseks Nõukogude Liiduga. Kõnepulti tõusis ka Olga. Propagandistlik sõnavõtt kõlas lausa feministlikult: "Oleme siin praegu nagu juudid tsaari ajaL kellele kõik teed haridusele ja parematele kohtadele on suletud. Ainus koht meil Eestis, kus pole kunagi vahet tehtud mehe ega naise vahel, on sõjaringkonnakohus."

Juunis 1940 sai Olgast ka vast ilmuma hakanud ajalehe Rahva Hääl peatoimetaja asetäitja. Paar kuud hiljem määrati ta juba partei keskkomitee instruk­toriks naiste organiseerimise alal.

Sügisel aga oli Olga ENSV Kirjanduse ja Kirjas­tusasjade Peavalitsuse (Glavlit) ülema ametis. Glavlit oli otseselt seotud raamatute hävitamisega. Konfis­keerimisele kuulus isegi "Miki-Hiir" - seda tema allu­va, kirjanik Paul Rummo ja kirjandusteadlase Karl Taevi ettepanekul. Olga ise oma osalust raamatute hävitamises eitab. "No muidugi vale. See oli välja mõeldud minu laimamiseks," ütleb ta nüüd.

Riigiarhiivi säilikud kinnitavad must-valgel, et just Olga Lauristini allkirja kannavad oktoobris 1940 aja­lehtede toimetajatele, trükikodadele ja kirjastuste direktoritele laiali saadetud uued tsensuurireeglid.

Tütar Marju arvates ei saanud Olga algul aru, kuhu sattus. "Sina oled rohkem haritud. Kas tahad kirjandu­sega tegeleda?" küsisid seltsimehed Olgalt. Olga võttis pakkumise heameelega vastu. Siis aga hakkasid tule­ma hävitamisele määratud raamatute pikad nimekir­jad, mis kandsid tuntud kirjandusteadlase ja kommu­nisti Nigol Andreseni allkirja. "Mõned olid küll Olga lemmikraamatud, aga all oli ju Andreseni nimi!" räägib Marju.

Jaanuaris 1941 valiti Olga saadikuks NSVL Ülem­nõukokku ja peagi ka EKP Keskkomitee liikmeks. Kui algas sõda, evakueerus Olga koos tütrega tagalasse. Temast sai Üleliidulise Raadiokomitee eestikeelsete saadete vastutav toimetaja.

Johannes Lauristin aga jäi Eestisse ja hukkus Tallinnast lahkudes tõenäoliselt 27. augustil 1941. Kas Johannes hukkus või tapeti tšekistide poolt, pole teada. Olga ise usub, et tšekistid lasid tema abikaasa selja tagant laeva trepil maha. Tema arvates mõrvati Johannes Stalini hävitamiskäsu täitmata jätmise eest, "Kuidas me saame kõik ära hävitada, kui me tuleme siia ju tagasi," öelnud Lauristin kord koju tulles ärri­tatult Olgale. 'Ta sai liiga ruttu hukka," ohkab Olga.

SÕJA LÕPUL NAASIS OLGA EESTISSE. Temast sai 1944 sotsiaalkindlustuse minister. "Ema jagas mi­nistrina isiklikult oma kapist proteese. Ehmatasin kord hirmsasti, kui kapi ust lahti tehes kukkusid sealt välja inimeste käed ja jalad," meenutab Marju. 1947. aastal määrati Olga uuele kohale, kinematograafiami­nistriks. "Ta oli vaimustunud sellest, et Eesti hakkab filme tegema," räägib Marju.

Pärast EKP märtsipleenumit 1950 algas parteis kodanlike natsionalistide paljastamine. Löögi alla sat­tusid ka vanad kommunistid. Detsembris 1950 heide­ti parteist välja Olga abikaasa Hendrik Allik (abiel­lusid juunis 1945), kes siis oli ministrite nõukogu esimehe asetäitja. Ta arreteeriti töö juures 29. det­sembril ja mõisteti 25 aastaks sunnitööle. "Ema ei öel­nud midagi, mängis vana-aasta õhtul kangelaslikult näärivana," meenutab Marju. Tema sõnul on Olga uhke ja kinnise loomuga, ta ei kurtnud kunagi.

Samal, 29. detsembril otsiti läbi Olga ja Hendriku kodu Meriväljal Kesk tee 67. Läbiotsimise käigus võeti ära Olga püstol Walther ja 184 padrunit.

Olgal oli selge, et varsti on tema kord. Märtsipleenumil oli tedagi kritiseeritud. "Aga võtkem Alliku abikaasa, see pjedestaalile upitatud ja meile kõigile tun­tud sm Lauristin. Mida tegi see naine sm J. Lauristini isaga? Isa oli sulane ja elas rasketes materiaalsetes tingimustes, kuid sm O. Lauristini perekonnal oli üks korter ja oli ka teine korter, oli suvila, ta sai tuhandeid, kuid ei suutnud sm Lauristini elatanud isale abi osuta­da," süüdistas Olgat EKP instruktor Matussevitš.

Augustis 1950 süüdistas EKP KK esimene sekretär Ivan Käbin, et Olga juhib kinematograafia ministeeriumi kantseleilikult-bürokraatlikult''. Ministeeriiumis valitseb enesega rahulolu, puudub bolševistlik enesekrii­tika. Paljusid tähtsaid Nõukogude filme pole veel pal­jude vaatajateni toodud, nagu näiteks "Vene küsimus", Mitšurin", "Elu tsitadellis". Samal ajal üritavad vaenu­likud elemendid näidata laiemalt välismaiseid filme. Kontrollimatuse tulemusena näitas Kohtla-Järve kinomehaanik filmi "Uus Albaania" asemel viis päeva kee­latud filmi "Inimesed, metsloomad ja sensatsioonid".

2. jaanuaril 1951 jõudis järg ka Olgani. Ta vallan­dati ministri kohalt ja järgmisel aastal heideti oma rahvavaenlasest mehe kaitsmise pärast parteist välja. "See naine pidi salaja tuttavate juures kerjamas käi­ma, kuna valges keegi ei julgenud temaga tegemist teha," kirjutas Rootsis ilmunud raamat "Eesti saatusaastad". Marju sõnul oli parteist väljaheitmine emale kui surmaotsus, kuid sellele vaatamata läks ta pea püsti kaltsukontorisse tööle. Peret tuli ju toita.

Olga kui NSVL ülemnõukogu saadik pöördus aval­dustega Stalini ja Beria poole. Ta iseloomustas oma meest Allikut kui ausat bolševikku ja nimetas tema vahistamist veaks. Ei mingit vastust.

Juulis 1952 lahutas Eesti NSV ülemkohus Olga ja Hendriku abielu. Olga põhjendas lahutust, et "ta ei taha olla juriidiliselt seotud isikuga, kes on sooritanud raske kuriteo". See ei päästnud Olgat. Augustis saatis parteikolleegiumi sekretär Nikolai Karotamm täiesti salajase ringkirja Eesti NSV siseministeeriumi arhiivide osakonna ülemale - milliseid kompromitee­rivaid materjale on Olga Lauristini kohta? Päringule tuli vastata kahe päeva jooksul. Midagi kompromi­teerivat ei leitud.

Järgnesid pealekaubused, millest üks käsitleb Olga tegevust sotsiaalministrina 1944-47. Tema osalusel olevat määratud personaalpensione eesti­aegsetele professoritele, kunstnikele ja teistele, kellel ei ole Nõukogude võimu ees mitte mingeid teeneid.

Üks neist oli näitleja Betty Kuuskemaa (Jüri Kuuskemaa vanaema). Ta põgenes sõja ajal Rootsi, kuid naasis 1946 Eestisse. Tema poeg teenis Saksa ar­mees ja langes võitluses Punaarmeega. Algas pen­sionäride puhastamine maskeeritud rahvavaenlastest. Näiteks oli makstud Lauristini otsuse alusel pensioni Vabadussõjas invaliidistunud sõduritele.

Olga ei vandunud alla, saatis kirju Moskvasse ja võitles Tallinnas parteijuhtidega. Septembris 1953 taas­tas Käbin Olga partei liikmeks, kuid klausliga. "Ta on õieti välja heidetud ebaõige käitumise eest läbiotsimisel ja poliitilise valvsuse nürinemise eest, kuid võttes arvesse tema osavõttu revolutsioonilisest tegevusest..."

Hendrik aga istus ikka endiselt kinni. Tema vabanemist tuli veel paar aastat oodata. "Kord 1955. aastal ütles ema, et taat hakkab vist koju tulema, Käbin ütles mulle täna tere," meenutab Marju. Nii läkski, järgmisel aastal vabanes Allik vangilaagrist.

KUUEKÜMNENDATE AASTATE ALGUL jäi Olga pensionile. Enne seda oli ta töötanud Välismaaga Sõpruse ja Kultuurisidemete Arendamise Eesti Ühin­gu Presiidiumi esimehena. "Ema pühendus täielikult vanaema elule. Õppis kursustel keetma ja õmblema. Kasvatas minu tütart Marinit, kui ma Tartus ülikoolis õppisin," meenutab Marju. Ühiskondlikust tegevu­sest Olga päris kõrvale ei tõmbunud. Kuni aastani 1989 oli ta Nõukogude Rahufondi Eesti osakonna esimees.

Saatus pole ka Olga Lauristini puhul jätnud vinger­pussi mängimata. Kui Olga ehitas Eesti NSVd, siis tema tütar Marju Lauristin ja poeg Jaak Allik lammutasid selle. Pojapoeg Mihkel aga töötas vahepeal kaitsepolit­seis, mis omal ajal vanaema kinni võttis. Kapo tundis Olga vastu huvi veel nüüdki. 1990. aastate keskel käisid asutuse töötajad Olgaga küüditamise teemal vestlemas, kes selle kohta suurt midagi öelda ei osanud.

Kas Olga kahetseb midagi? Okupatsioon, mille kehtestamisele Olga Eestis kaasa aitas, põhjustas rahvale lugematuid kannatusi. "Kahetseda ei ole mul mitte midagi, ja tõesti ei ole. Vaid seda, et oma ema ei aidanud," vastab ta.

"Nüüd olete kõik lindistanud, mis vähegi annab. Rohkem pole midagi tulemas," ütleb Olga pärast paa­ritunnist jutuajamist. Ja õhkab: "Elu on läinud, nagu oleks näinud und."

Lahkudes märkan Olga kapi otsas Pika Hermanni torni kujulist lipuvarrast. Seal lehvib sinimustvalge riigilipp.