Kristjan Järvi orkestri ees on vaatemäng omaette. Leidub puusade võnkeid ja slaavilikult suurejoonelisi embusi, rütmilist reivimist ja kelme üleõlapilke publikusse, jalaga kaapamisi nagu säluke tallilävel ja raiuvaid käteliigutusi stiilis ma-olen-sulle-sada-korda-rääkinud. Ning kontserdi lõpuks on tema tumepunase särgi – frakki ei kanna ta iial – seljale tekkinud higilaik. Südamekujuline.
Hommikuse hotelli lounge’is mängib klaver iseennast ja see tundub märgiline: alustas ju Kristjan pianistina. Jutuajamisest kujuneb mitmetunnine suurvorm, kus Kristjanil sünnib ühest mõttest teine, kolmandast käigust tõuseb neljas ning ajakirjaniku sooloks jääb flöödiviiksatus või tšello poognatõmme. Absoluutselt on kõige sagedamini tarvitatav sõna, jõulise rõhuga esimesel silbil; muusikateemadesse põimuvad arvutid ja juustutehased, jõkke jäänud võsavillem ja Ferrari kihutusjäljed. Seevastu Messengeris vastab Kristjan ülilühidalt, illustreerides kontserdieelset lõõgastust sushi-ampsu ja öötaeva emotikonidega. „Kui sa tahad ühe asja oma ellu juurde võtta, võta sidrunimahl – annab jube palju energiat!“ kiidab ta. Esimese sõõmu värskelt pressitud mahlast võtab ta tubli pool tundi hiljem.
Pole eales näinud laval koos nii palju naeratavaid ja üksteist piidlevaid muusikuid kui märtsis Estonia kontserdisaalis: sinu juhatusel esines Baltic Sea Philharmonic.
Tahame publikule öelda: kuulge, me armastame teid. Paljusid meist on petetud nii palju kordi, et mõistus ei luba seda tunnet uskuda. Lahkus on kõige rohkem alahinnatud valuuta. Lahkus viib armastuseni. Siruta käsi välja ja kui ka keegi solgib lahkuse ära, siis andesta ja liigu edasi.
