38 tundi sügaval rusuhunniku all
Tähelaste tähelend
Tähelastel või indigolastel, nagu neid vaimsemates foorumites tituleeritakse, ei ole materialismi suhtes erilisi illusioone. Nende lapsepõlv möödus küll sajandi parimates tingimustes, kuid võitjate põlvkonna lastena nägid nad liiga lähedalt ületöötamist, enesepiitsutamist, perekondade purunemist ja antidepressantide liigtarbimist. See kõik värvis nende väärtushinnanguid.
Teisalt võib vastuhakk rahaorjusele tuleneda sellest, et neil pole sel mänguväljakul kohta – võitjate põlvkond on veel täie tervise juures, nad peavad leidma alternatiivseid eneseteostuse teid. Traditsioonilise karjääritegemise kõrval väärtustatakse enam kogemust – rännatakse maailmas, kohtutakse inimestega, õpitakse tundma kultuure. Nende enesemääratluse aluseks ei ole maja ja auto ja eliitkoolis lapsed – nad nägid, et see ei tee kedagi õnnelikuks.
Üheks tähelaste iseloomulikumaks jooneks peetakse pimeda autoriteediusu kadumist. Vanemad ja pedagoogid, ka ülemused pole praeguste laste ja noorte jaoks enam automaatselt autoriteedid, vaid peavad oma usaldusväärsust tõestama ja respekti välja teenima. Nende nõrkused nähakse läbi ja autoriteedid käsitlevad seda „allumatusena“. Noor põlvkond näitas aastavahetuse huumoriprogrammis „Tujurikkuja“, et ei ole teemasid, mille üle ei tohi nalja teha. Isegi küüditamise üle võib. Kes ütleb, et ei või? Kiviräha blasfeemia kahvatub Õ-Fraktsiooni musta huumori kõrval.
Margit Tõnson
38 tundi sügaval rusuhunniku all
Haiti maavärinast pääsenud Tarmo Jõeveeri pere õppis katastroofist, et elada tuleb olevikus ja hinnata seda, mis on.
Tarmo ärkab pimeduses. Ta on langenud läbi nelja korruse ja lebab paremal küljel ühel toauksel, mis on rusudele kukkumise lööki veidike pehmendanud. Käed ja jalad on alles ning ennast saab liigutada, selles veendumine on esimene asi. Ta leiab taskust mobiiltelefoni ja tekitab veidike valgust: näha on purunenud betooni, papitükke, katkist mööblit, joogiveeautomaadi katkist plastmasskanistrit, kust ikka veel veidi vett välja nõrgub.
Krister Kivi
Steve Jobs – uue meedia messias
Uus meediamessias – 25sentimeetrise diagonaaliga, õhukese raamatu sarnane Apple’i tahvelarvuti on sisuliselt üks ekraan. Piisavalt väike ja kerge selleks, et seda igal pool kaasas kanda. Sinna sisse võib laadida raamatuid, muusikat, videofilme, mänge, ajalehti ja ajakirju. Meelelahutus ja informatsioon paiknevad vaguralt mäluseadmes, valmis vedruna esimese näpuliigutuse peale ekraanile hüppama või traadita wifiühenduse kaudu uuendusi alla laadima.
Kas tulevik algas eile? Paljud arvavad, et jah. Et Apple’i uus tahvelarvuti muudab pöördumatult info ja meelelahutuse maailma. Et inimesed ei viitsi enam osta krabisevaid ajalehti või pakse ajakirju, vaid eelistavad neid tellida otse oma tahvelarvutisse, kus piltidele ja tekstile lisaks on videod, veebiarhiivid, kõikvõimalik interaktiivsus.
Priit Hõbemägi
Masu bilanss: kui palju me täna teenime?
Kuidas on aastaga muutunud eestlaste sissetulekud?
Alampalgaga oleks nõus 13 protsenti tööotsijatest, kuid üle 20 000 krooni ulatuvasse fantaasiapilve kandub vaid 5 protsenti vastanutest. Et kriisiaeg pole palgasoove vähendanud, on mõistetav, sest inimstel on laenud kukil ja see raha on tarvis kuidagimoodi välja teenida.
Kingsepp
Palk praegu: 2500 krooni Enne kriisi: 4000 krooni
Lilleseadja
Palk praegu: 11 000 krooni kandis Enne kriisi: alla 8000 krooni
Personalivahendusfirma omanik
Palk praegu: 0 krooni Enne kriisi: 15 000 krooni
Matusebüroo juhataja;
Palk praegu: 15 000–20 000 krooni
Enne kriisi: 15 000–20 000 krooni
Eesti Panga nõukogu esimees
Palk praegu: 26 000 krooni
Enne kriisi: 38 000 krooni
Koolipoiss
Taskuraha praegu: 400 krooni Enne kriisi: 400 krooni
Hiina massöör
Palk praegu: umbes 4000 krooni Enne kriisi: umbes 5000 krooni
Lasteaia õpetaja
Palk praegu: umbes 2500 krooni Enne kriisi: umbes 7000 krooni
Pensionär;
Pension praegu: 4700 krooni
Enne kriisi: 4500 krooni
Lõpetage palun Venemaaga hirmutamine!
Peaaegu igast uudisest Venemaa kohta – olgu see seotud mõne firma või isegi kultuurisündmusega – kumab läbi ennekõike meid endid alavääristav hirmu kuulutus. Kas ei ole pisut kentsakas, kui vähemalt paar korda nädalas kirjutame ja räägime meedias, kui valesti meie naaber elab, kui salakavalad ja kurjad nad on. Seejuures ei jää meil loomulikult puudu oma tarkusest jagada neile nõuandeid paremaks äraelamiseks. Ma olen teeninud viimasel aastal Venemaa börsil päris hästi. Aga kui peaksin ütlema, et investeerin selle raha Eestisse, siis leiduks kohe hälvikuid, kes leiaksid, et investeerin Vene raha!
Märt Vooglaid
Vabatahtlikult internetipaastule
Eestis on 861 000 internetikasutajat. Ekspress püüab aktiivsete internetikasutajate abiga jõuda jälile, kas ja millal peaks pidama internetipaastu.
Eesti inimarengu aruande kohaselt kasutavad vanemad eestlased internetti rohkem sihilikult – näiteks panga- jms tehingute tegemiseks –, samal ajal kui noored kasutavad seda meelelahutuseks ja vaba aja veetmiseks. Just vabadus teha asju siis, kui ise soovime (kuulata/vaadata uudiseid meile sobival ajal, suhelda sõpradega siis, kui tahame, jne), võib viia selleni, et tekib internetisõltuvus ja seejärel ka vajadus internetipaastuks.
„Usun, et ma ei ole ainuke inimene aastal 2010, kes näeb ka unes sageli arvutiekraani. Isegi selle kaudu suhtlemist,“ tunnistab Areeni juhataja ja muusikatoimetaja Siim Nestor.
„Vabanege rassismist, homofoobiast ja hirmust venelaste ees!“
Ärkamisaja lapsed räägivad Maris Sanderi köögis majanduskriisist, iganenud hoiakutest ühiskonnas ning oma hirmudest ja tulevikust.
Kas tunnete, et ühiskond on teisse piisavalt panustanud?
Priit Kruus: Ma ei tunne, et ühiskond oleks minusse väga palju panustanud. Ma olen ju üleminekuaja nähtus. Minu roll on mitte kukkuda nõukanostalgiasse. Näiteks mitte võtta hoiakut 90ndatel sündinud noorte suhtes, et mida te elust teate – te pole kollasest tünnist kalja joonud! Minu roll on võimalikult palju innustada järgnevat põlvkonda. Mina loodan nende peale.
Millised väärhoiakud vaevavad Eesti ühiskonda ja on meie põlvkonna jaoks juba igandid?
Priit Kruus: Igand on läänelike hoiakute ja probleemide importimine Eestisse. Me impordime rassismi, aga meil pole eri rasse. Me impordime naisõigusluse ja me tahame leida täpselt samasuguseid vasteid 90. aastate Eestis, nagu olid 60. aastate Prantsusmaal. Mis puudutab seksuaalvähemusi, siis kas meil on see temaatika samasugune nagu Inglismaal, Hollandis, USAs? Kas meil on olnud rahvusvähemustega samasugused probleemid nagu mujal? Me tahame end tunda probleemide kujul võrdväärsena maailmaga, kuhu tahame kuuluda.
Ansip ei võtnud meid vastu burkade tõttu
EKSPERIMENT: Ajakirjanikud Piret Lakson ja Laura Mallene käisid islami naisteks riietatuna mööda Tallinna, et uurida eestlaste suhtumist burkadesse.
„Ma ei saa teid sisse lasta! Teil on katted ees!“ Stenbocki maja turvanaine juhatab meid tillukesse kõrvalruumi, kus saab diskreetselt meie näod identifitseerida. Ta isegi naeratab.
Ootame, kuni sekretär pöördub meie poole (ta hääles on juba närvilisust): „Teid ei ole kuskil kirjas!“
„Oleme küll. Eesti Ekspressi toimetaja helistas eile pressiesindaja Liina Kersnale.“
Me ei lähe valitsuse pressikonverentsile islami naiserüüdes pulli tegema. Meid huvitab, milline on Eesti valitsuse seisukoht burkade küsimuses. Liina Kersna järel astub pressikonverentsi ruumi viivasse koridori peaminister Andrus Ansip. Ta märkab meid kohe ja tähendab: „Ma arvan, et väga naljakas see ei ole.“ Ta hääles kõlab korraga ärritus ja nördimus.
Siis ütleb ta midagi turvatöötajatele, vaatab korra tagasi meie poole ning lahkub.
