„Minu imelise muutumise“ lugu on alati üks ja sama. On eesti naine või mees, kes pole enda välimusega üldse rahul – hambaid on puudu, nina on liiga suur või kõver, kõrvad hoiavad peast eemale, pärast kaalukaotust on nahk lotendama hakanud – ning talle tuleb appi hambaarstide, ilukirurgide ja stilistide tiim.
Saate algul poseerib hädaline kaamera ees kitsas beežis pesus, tihtipeale mitu numbrit väiksemas, mis toob rasvavoldid nähtavale. Lõpus astub sama inimene publiku ette, näol tugev meik, seljas stilisti valitud rõivad, lotendav nahk on kadunud, rinnad suuremad ja naeratus säravvalge.
Ühesõnaga, inetust pardipojast on saanud kaunis luik.
Ehkki muutumissaade on ametlikult tõsielusaade, näidatakse televaatajatele vaid üht osa tõest – ilusamat osa. See on maailm, kus ilukirurgial puudub pahupool. Kõik ilulõikused õnnestuvad. Blondeerimine ei riku juukseid. Uued tissid päästavad abielu.
Pahupool – põletikud, armid, rikutud juuksed ja saateosaliste hingelised kannatused – jääb peitu.
