Mikk Pärnits: võib küll kõlada imelikult, kuid pean end patrioodiks

„Kui elada kraavikaevajate riigis ja mitte olla labidakujuline, võib olla väga raske,“ ütleb Mikk Pärnits, töötu luuletaja Pärnumaalt, kes avaldas äsja uue kogu ja mässab põhjusega. Teda portreteerib Krister Kivi.

Ma kohtun Mikk Pärnitsaga (33) Port Arturi kaubanduskeskuse restoranis ja ausalt öelda olen asukohavalikust veidi šokeeritud. Antoloogiakoostajate kiretut keelt kasutades võiks teda nimetada „üheks Eesti omanäolisemaks noorema põlvkonna luuletajaks“. Tänu oma mõningatele kirjutistele ja avalikele p*tsisaatmistele on ta ka üks neid, kes Kirjanike Liidu üldkogule sattudes sealt kardetavasti kunagi ei väljuks: uksed pandaks lihtsalt seestpoolt lukku ja hiljem nühitaks vereplekid põrandalt ja kollektiivselt südametunnistuselt ära kloorlubja ja ohtra Kännu Kuke abil.

Sellise isikuga oleks ­täiesti ootus­pärane teha konspiratiivne intervjuu öö pimedaimal tunnil läbi teeäärse püha lepavõsa. Oleksin olnud valmis ka Pärnitsaks, kes kehastub mulle tundmatuks jumalannaks ning, nägu katmas vanadest müntidest tehtud mask ja käes vigel, väljastab koos iga oma prohveteeringuga kurgust ka pisut helesinist ebamaist kiirgust ning ingellikke karjeid. Aga Port Arturi kaubanduskeskus? See viisakas, oodatust veidi lühem ja kõhnem noormees, kes krapsab püsti ja kingib tulijale korrektse – ei ükskõikse ega ka liiginnuka – käepigistuse? Jah, see ta ongi. Kannab Nike tenniseid ja nokkmütsi ning räägib vaiksel, intelligentsel ja artikuleeritud moel. Nüüd tellib menüüst fritata muna, kartuli ja pühvli-mozzarella’ga.