Mitte ainult kakast
Nädala sõnad 2012
Mäetööline – Neid on täpselt 101. Nad sammuvad hommikuti tähtsale tööle, aga mitte mäe sisse nagu seitse pöialpoissi, vaid Toompeale, kus nende töövahendiks pole mitte kirka, vaid särav taip ja hääletusnupp.
Arvamusluuser – Tele-eetris žestikuleeriv ja näolihaseid väänav Igor Gräzin ning teised sõnakad tegelased tahaksid kõigest hingest olla arvamusliidrid, aga kahjuks jääb nende kanda siiski arvamusluuseri roll.
Rööprapsimine – Kiirel ajal teeb tegus inimene ikka mitut asja korraga, tegeleb multitasking’u ehk rööprapsimisega.
Piilupluus – Ei, see pole suleliste prääksutud bluus ega parte külma eest kaitsev riideese. Piilupluus on Delfi andmetel riideese, mida oma naise seljas sooviks näha iga mees, sest piilupluus on hõbedaselt läikiv ja paistab issand-kui-seksikalt läbi.
Küberhügieen – Selleks, et lõpututest küberkoridoridest viiruse- ja identiteedivargusevabalt väljuda, tuleks selgeks saada küberhügieeni algtõed. Alustada tuleks juba lasteaias, aga küberhügieeniga pole kunagi liiga hilja tutvust teha.
Puugibuss – Kui raamatukogubussidest saab raamatuid ja pangabussidest pappi, siis puugibussid ei jaga puuke ega toimi ka Eesti rahvajuttudest või „Rehepapist“ tuttavate raha ja asju kokku tassivate puukide büroodena. Selle asemel tehakse seal süsti. Et maarahvas ikka tublisti elus püsiks kõigi haldus-, haridus- ja muude reformide kiuste ning saaks sellel madalal maal edasi vinduda ja kartulivitsutamisest vesiste silmadega halli taevast vahtida.
Loodusoss – Pargib oma tuunitud auto ninapidi merre, lükkab uksed-aknad pärani, paneb mussi põhja, limpsib vägijooki ja tunneb elust mehiselt rõõmu. Loodusoss on küll kuulnud linnulaulust, merekohinast, autovabast elust ja teistest inimestest, aga kõik see teda eriti ei koti.
Korranats – Kui armastad sümmeetriat, sirgeid maju, tänavaid, inimesi, täisarve, -nurki ja -häälikuid, korras tube, triigitud särke ja ühtlase pikkusega värvipliiatseid ilusas ühtlases reas, pole sa mitte vanamoodsalt pedant, samuti mitte puhtusepede või täpsusetropp, vaid pigem korranats. Ja nagu teame – korra nats, alati nats.
---
Vinüül tuli tagasi
Grammofonid ei ole enam nišižanrite ja tõsiste muusikafriikide mänguasjad. Vinüülplaate annavad välja ka Eesti peavooluartistid.
Ühtlasi on käivitunud vanade, vinüülis otsa saanud plaatide taaspressimine ja vahepealse CD kuldajastu albumite esmakordne plastile vajutamine. On ka tõusev trend, et ühe loo põhine müük toimub pigem vinüülisinglitel või digis, mitte enam CD-singlitel.
Siim Nestor
---
Sven Mikseri head pahad päevad
Kui sügisel toimuksid riigikogu valimised, oleks Sven Mikser favoriit peaministri kohale. Suure tõenäosusega koliks ta Andrus Ansipi Stenbocki majast välja.
Tarmo Vahter
---
Mitte ainult kakast
Tegelikult võiks Marko Mägit suuremate süümepiinadeta nimetada ka ajakirjanikuks, sest suure osa oma teadlikust elust on ta olnud seotud ajakirjandusväljaannetega, kuid Marko arvab oma isikupäraselt pisut kohmetul moel, et äkki polegi sel vahetegemisel mõtet – „eks see ole üks kirjutamine kõik“.
Märkan ehmatusega, et me pole põhjalikumalt käsitlenud veel üht valdkonda, mis Marko jaoks oluline – kakat. Kakat, millest ta on Areenis oma isiklikus meditatsioonirubriigis kirjutanud korduvalt ja eri rakursside alt (stiilinäide: „Just hiljuti toitsin kakaga potti. Plimp-plump, sõi pott kaka ära ja ägises mõnutundest“), õrnahingelisemaid toimetuseliikmeid ning lugejaid seeläbi närvivapustuse piirile viies. „Ainult mitte kakast jälle,“ on kujundaja Evelin Marko kirjatöid oodates oianud.
„Miks on kaka sulle nii oluline?“ pärin Markolt.
„Huvitav on kujutleda kakat iseseisva tegelasena, teda personifitseerida,“ vastab Marko pärast väikest mõttepausi asjalikult, saateks murelikult noogutades, oma mõtet võimalikult täpselt sõnastada püüdes.
Krister Kivi
---
Naiste efektiivsus ja rahvuse kestmise hind
Kui meie otsustame samuti kõrgtsiviliseeritud Õhtumaade eeskujul emaduse odavatest allhankeriikidest sisse osta, siis tuleb silmas pidada, et Eesti kultuuri assimileerimisvõime on kõvasti väiksem kui näiteks prantslastel või sakslastel, ometi on ka nemad juba põhjendatult hirmul. Emaduse viimist odavatesse allhankemaadesse kutsutakse isamaal immigratsiooniks. Paljud peavad seda traagiliseks, kuidagi rüvedakski. Samas on rahvus ja seega ka kurbus selle väljasuremise pärast kultuuriline konstruktsioon. Nagu ka humanism, võrdõiguslikkus ja muud armsad eelarvamused, millest me võime ju piisava tahtepingutusega loobuda.
Mihkel Kunnus
