AREENI SUVESARI | Helene Vetik: Kuidas Lord Puss-Puss mu ära ootas
Aastal 2016 käisime töökaaslastega hoiupaigas kodutuid kasse pildistamas. Tavaliselt on Tallinnas hoiu-varjupaikades korraga paarkümmend kodutut koera ning mitusada kassi ja kui meie disainifirmale pakuti ajakirjas tasuta promopinda, otsustasime seda kasutada hoopis kassidele uute kodude otsimiseks. Valisime pildistamiseks kolm kiisut. Mulle sattus uhke oranž kass, keda ei pidanudki üldse püüdma, tuli täitsa ise mu juurde. Kui ma ta sülle krabasin, pigistas ta oma silmad mõnust kinni, nurrus ning märkamatuks ei jäänud mulle ka see, et tema keeleke ei tahtnud hästi suhu mahtuda. Paksu karvkatte all oli peidus pisike kondine kere. Nime tal ei olnud ja kuulutuse jaoks panin talle sellise nime, et ta kohe kindlasti kodu leiaks – Louis XIV.
Saatsin oma mehele sõnumi, et Madis, me peame ise võtma selle kassi, ta on nii sõbralik ja pehme ja nii pisike seal karvade all. Madis tegi selle peale mõistuse häält, sest meil oli vana ja haige parim sõber koer Kostja ja kuidas me oleks hakanud talle viimastel eluaastatel mingit kassi pähe määrima... Siiski kirjutasin varjupaika ja uurisin, kas see kass on omaniku leidnud. Ja oligi!