Mis asi on natsimärk? Kas see on sama kui paremradikaalne märk? Kuidas need märgid tekivad ja kes neid kasutavad? Millal ja kus nad seda teevad? Selgitab Tartu ülikooli etnoloog Aimar Ventsel.
Veel hiljuti ei huvitanud paremradikaalide salamärgid ja sõrmetrikid Eestis suurt kedagi. Siis aga tuli Ruuben Kaalep EKREst ja pani meedia kaudu paljud inimesed nendest asjadest huvituma. Oluline on teada, et märk ja märgisüsteemid on semiootilised nähtused, kus ühe osa või terve süsteemi tähendus võib eri kontekstides olla erinev. Veel keerulisemaks teeb asja see, et märkide või märgisüsteemide tähendus võib ajas muutuda, ja isegi päris palju.
Märgid väljendavad ja edastavad mingit sõnumit, kusjuures see võib olla peidetud ning suunatud ainult asjasse pühendatuile. Või hoopis vastupidi – märkide eesmärk võib olla informeerida laiemat üldsust. Poliitiliste liikumiste ja erakondade kasutatavatel märkidel on samasugune kahetine funktsioon: ühelt poolt sümboliseerida grupikuuluvust ja teiselt poolt edastada üldsusele sõnumeid oma poliitiliste seisukohtade kohta. Mõlemad sümbolite liigid võivad, ent ei pruugi kattuda. Kui vaadata poliitilist välja tervikuna, siis erinevalt vasakpoolsetest paistavad just parempoolsed ja eriti paremäärmuslased silma semiootilise mitmekesisuse ning leidlikkusega.
1990. aastatel olid paremäärmuslastega asjad märksa lihtsamad. Nii Euroopas, USAs kui mujalgi oli tegemist radikaalsete ja fanaatiliste, kuid marginaalsete liikumistega. Selles suhtes polnud vahet inglaste British National Partyl (BNP), sakslaste Deutsche Volksunionil (DVU), ameeriklaste National Assemblyl ega prantsuse Jean-Marie Le Peni juhitud Front Nationale’il. Nende pooldajaskond oli piiratud, seal domineerisid tihti jalgpallihuligaanid ja natslikud skinhead’id.
