Haruldased fotod: vanast albumist tulid välja seninägemata pildid Raimond Valgrest

Päevavalgele tuli fotoalbum, mis sisaldab 1939. aasta suvel tehtud fotosid legendaarsest heliloojast ja muusikust Raimond Valgrest.

Aasta 1939 suvi oli Eestis soe ja päikeseline. Pärnu oli suvitajatest tulvil, ainuüksi välismaalt oli neid saabunud mitu tuhat. Sel viimasel rahusuvel mängis Rannasalongis rahvale üks Eesti tuntumaid tantsuorkestreid Merry Pipers. Mõneks kuuks oli sellega ühinenud ka Raimond Valgre, kes mängis löökpille ja akordioni. Koos Valgrega kuulus orkestrisse kaheksa pillimeest: pianist Felix Vebermann, viiuldaja-saksofonist Eduard Rägo, trompetist Uno Värk, trombonist Rudolf Kivi, saksofonistid Hans Jänes ja August Urmet (tema fotoalbum sattuski hiljuti siinkirjutaja valdusse) ning kontrabassist Paul Trepp.

Pillimehed elasid eramajades üüritud tubades. Valgre, Rägo ja Trepi koduks oli maja Vahtra tänav 7, kus sündis Valgre üks kuulsamaid teoseid „Muinaslugu muusikas“. Trepp on meenutanud, kuidas nad koos Valgrega lähedalasuvast vürtspoest süüa käisid ostmas. Ostud kanti poe raamatusse ja maksmine toimus kord kuus. Kord andis müüja Trepile tagasi 10 krooni rohkem, mis oli korralike kingade raha. Ta küsis siis Valgrelt, mida teha. „Kui sa sured, kaalutakse su head ja vead. See 10kroonine kallutab kaalu kõvasti põrgu poole,“ vastas Valgre. Trepp viiski raha tagasi.

Pärnu suveöö unenägu

Sellesse suvesse jääb ka Valgre romantiline armastuslugu, kui ta tutvus Pärnus 19aastase Alice Feillet’ga. Alice oli sündinud Moskvas, kus tema isa Georges Feillet töötas sealses Prantsusmaa saatkonnas. Venemaa kodusõja segastel aegadel jäi Georges seal teadmata kadunuks, tema perel aga õnnestus 1920. aastate algul Eestisse sõita. Alice’i ning tema ema ja õe koduks sai üürimaja Pärnus Mere puiestee ja Suvituse tänava nurgal, kus nad pidasid pansioni Mon Repos. Sealt oli mere äärde ja Rannasalongi mõne minuti tee.

Alice oli silmatorkavalt ilus – tol suvel valiti ta Miss Pärnu esimeseks näitsikuks. „Prl. Alice Feillet, kes sai Miss Pärnu näitsikuks, on silmapaistva sarmiga kaunitar,“ kirjeldas ajakiri Huvitav Žurnaal. Hiljem valiti Alice veel ka Eesti iluduskuninganna esimeseks näitsikuks. Selline iludus ei jäänud Valgrele märkamatuks.

„Alice Feillet kui iludusvõistlustel kroonitud neiu avaldas kiiresti süttivale Valgrele mõju nii välimuse kui ka silmapaistva intelligentsi ja keelteoskusega,“ kirjutab Valter Ojakäär raamatus „Vaibunud viiside kaja I“ (2000). Särav oli ka Valgre, paljude naiste lemmik. Tema sõbra Robert Kurgo sõnul oli Valgrel Pärnus love-story kuulsa rootsi kirjaniku Axel Munthe vennatütrega: „Ma ei mäleta, kas oli see enne tutvumist Alice’iga või – paralleelselt...? Raimondil olid tollal „orbiidis“ paljud noored Pärnu daamid ja ka keskealistest polevat olnud puudus...“

Alice’i ja Raimondi armastuslugu sai alguse ärimees Viegandti majas Tammsaare 5a, kus elas hilisem Endla teatri direktor Arnold Ebrok. Seal käisid sageli kunstihuvilised inimesed, nende hulgas ka Alice. Valgre tundis aga hästi Ebroki ema, kes aitas tal prantsuse keelt õppida. Nii viiski saatus noored kokku.

„Olin juures, kui ema esitles neid kahte. Alice oli iludus, kellele vaadati tänaval järele. Väga ilusa lauluhäälega. Alati, kui rääkis, hakkasid silmad naerma ja põskedesse tekkisid lohukesed. Väljaspool meie kodu neil vist kohtumisi eriti ei olnud. Niisugune oli juba Alice’i kasvatus. Sageli kõlasid saalitoast Raimo või mõlema laulud, või paluti emal midagi klaveril ette mängida. Etikett ei lubanud neil sohval kõrvuti istuda,“ meenutas Ebrok hiljem.

Alice’iga on seotud ka laulu „Muinaslugu muusikas“ sünd juulis 1939. Selle algtekst oli inglise keeles ja sõnade autoriks Alice. Valgre tahtis nimelt osa võtta inglise ajakirja Melody Maker lööklauluvõistlusest ja vajas ingliskeelseid sõnu.

Tema kavatsusest teadsid vaid vähesed, kuna Valgrel polnud tavaks oma laule laialt reklaamida. Konkursil „I hear a little story in the music“ edu kahjuks ei saavutanud, võitis soomlase Toivo Kärki lugu „Things happen that way“.

Hiljem, talvel 1939/40, lõi Alice teksti Valgre teiselegi ingliskeelsele laulule, mis sai pealkirjaks „Snowflakes“ (eestikeelse tekstiga „Õige valik“). Alice oli muusikaliselt andekas. „Neiu mängis hästi klaverit, seepärast võib arvata, et ta kirjutas sõnad valmis viisidele, vähemalt „Muinasloo“ puhul on see väga tõenäoline. Sellele viitab salmide ülesehitus,“ arvas Ojakäär.

“Ma loodan,
et saan sellest üle...“

Kahe noore armastusel esimesest silmapilgust ei olnud antud kaua kesta. „Ühel päeval tuli Alice nutetud silmadega ema juurde ja teatas nelja silma all, et Prantsuse saatkond andis kiire märguande, et neil tuleb viivitamatult Eestist kaduda. On kokkulepe sõita diplomaatilist immuniteeti kasutades läbi Venemaa... ringiga Prantsusmaale.“ Ebroki mäletamist mööda juhtus see vahetult pärast Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimist 23. augustil 1939. Võimalust nendega koos lahkuda pakutud ka Valgrele, kuid pärast lühikest järelemõtlemist olevat Valgre loobunud: ta ei tahtnud ema ja sõpru maha jätta. Ja nii jätnud minemata ka Feillet’ pere, seda Alice’i soovil.

Ebroki väitel läksid Alice’i ja Raimondi teed lõplikult lahku oktoobris 1939, kui Feillet’ pere lahkus koos ümberasujatest baltisakslastega. Seda versiooni usuti kaua, kuid Ojakäär hakkas selles lõpuks kahtlema ja selgitas välja hoopis teistsuguse tõe.

Tegelikult oli Ebroki jutus küsitavusi teisigi. Prantsuse saatkonnalt nii kiirelt tulnud ettepanek pole usutav. See võis sündida kuid hiljem, kui Soome ja Rootsi pääs oli juba keeruline, mistõttu pakutigi välja lahkumine Venemaa kaudu. Ka prantslastest perekonna lahkumine koos baltisakslastega kõlab väheusutavalt, kui mitte võimatult.

Ojakäärul õnnestus 1993. aastal saada kirja teel ühendust Alice’i Torontos elanud lese Illar Lipsoniga. „Sakslaste massilise lahkumise ajal Eestist perekond Feillet ei lahkunud. Anastassia Feillet – Alice’i õde – abiellus hiljem sakslasest ohvitseriga ning läks siis oma mehe vanemate juurde Saksamaale. Tema töötas kuni äraminekuni Pärnu linna apteegis. Alice Feillet oma emaga elasid edasi Pärnus – töötades Ülejõe apteegis. Ema ja tütar lahkusid Pärnust 1944. aasta sügisel, kui paljud meist lahkusid kodumaalt,“ kirjutas Lipson.

Kui Alice Eestisse jäi, siis kas ta veel kohtus Valgrega? Mängis ju viimane ka 1940. aasta suvel Pärnus. Võib-olla, kuid seda ei kinnita ei vähesed säilinud fotod ega kaasaegsete mälestused. Sõjasuvel 1941 mobiliseeriti Valgre punaväkke ja ta ei näinud oma kodumaad enne 1944. aasta sügist. Saksa okupatsiooni ajal Pärnus elanud Alice abiellus 1944. aasta mais Lipsoniga. Paoteekond viis ta Saksamaale ja lõpuks Kanadasse, kus Alice elas kuni surmani 30. detsembril 1983.

„Oma meloodiaandega oleks Valgrest võinud saada populaarsete operettide ja muusikalide meister, meie Cole Porter või Richard Rodgers – aga siis poleks tohtinud olla sõda, tööpataljonis nälgimist ega täitapmist, lõdisemist Velikije Luki mürsuplahvatustes, lõputut halli argipäeva purustatud kodulinnas, unustuse otsimist pudelist,“ võtab Valgre traagilise saatuse kokku Valter Ojakäär. Ehk võinuks teistes oludes õnneliku lõpu leida ka 1939. aasta suve „muinaslugu“ Raimondi ja Alice’i vahel.