Lapsest saati kassidega

AREENI SUVISARI: Kunstnik Marko Mäetammel olid kassid nii Karksi-Nuia lapsepõlvekodus kui ka vene sõjaväes ja on praegugi.

Mul on peaaegu kogu aeg kass olnud. Kui ma laps olin, elasime keset Karksi-Nuiat ühes suures eestiaegses puuküttega majas suhteliselt väikeses korteris teisel korrusel. Koera meile ei võetud, kuigi oleksin väga tahtnud. Tol ajal jooksis telekast saade „Kõige parem sõber“, mis oli just koertest, ja see ajas koeraisu veel eriti peale.

Maja ümbrus oli aga täis puukuure ning puukuurides elasid hiired ja rotid. Ja kus on hiired ja rotid, seal on ka kassid. Kassidel on omakorda pojad ja kui nad sulle puid tooma minnes poolpimedatena ja haledalt vääksudes vastu komberdavad, läheb sul suure tõenäosusega süda haledaks. Minu emal igatahes läks ja nii ta viis neile ikka piima ja räime. Ja kassipojad, kellel tulid varsti silmad pähe, tulid talle üha enam toa poole vastu. Kuni olidki ühel hetkel trepist üleval ja ukse taga. Alguses nad ukse taha jäidki, lõmpsisid seal oma piima ära ja kadusid. Mõne aja möödudes sättisid aga ennast söögikordade vahepeal puudekasti peale magama. Ja siis mingil hetkel lipsasid juba jalgade vahelt kööki. Ja siis nad juba magasidki meil toas. Vähemalt mõni neist.