Kuidas peaminister Ratas Brüsselis käis ja tühjade pihkudega tagasi tuli

Euroopa Liidu tippametikohtade valimisel ei tulnud siia piirkonda midagi. Eesti ei küsinud, ta polnud isegi nähtaval, Balti ja Põhjala koostöö ei toiminud. Miks nii läks?

Eesti valitsuse tellitud eralennuk võttis pühapäeva, 30. juuni pärastlõunal suuna Tallinna lennujaamast Brüsseli poole, et Eesti saaks öelda oma selge sõna Euroopa Liidu tippametikohtade jagamisel.

Jüri Ratasel kui Eesti peaministril ja delegatsiooni juhil oli kaks missiooni. Kõigepealt pidi ta seisma selle eest, et arvestataks regionaalse tasakaalu põhimõttega. See tähendab, et iga Euroopa piirkond, ka meie oma, saaks endale mõne tähtsa ametikoha.

Teiseks pidi ta seisma selle eest, et kohtade jagamine oleks võimalikult konsensulik ehk et see sünniks kedagi välja vihastamata ja kedagi jõuga pukki panemata. Tegu pole iseenesest millegi originaalsega. Samu põhimõtteid toetab nii Brüssel kui ka peaaegu kõik Euroopa poliitikud.

Jüri Ratasel oli aga veel üks roll. Ta polnud seal ainult Eesti esindajana. Keskerakonna esimehena on ta Euroopa liberaalide parteipere ALDE liige ja nii pidi Ratas toetama ka ALDE huvisid.

Euroopa liidrite valimine on parasjagu bütsantslik õukonnamäng. Kuna otsustajateks on 28 peaministrit, siis on kõigil oma isiklikud eelistused ja veendumused. Neil on oma lemmikkandidaadid. Mängu tulevad riikide huvid. Sisepoliitika tõttu umbmäärased volitused. Parteiperede huvid. Erinevad ettekujutused Euroopa Liidu rollist. Soolise, keelelise, regionaalse, maailmavaatelise ja kultuurilise tasakaalu otsimine. Kuluaarimängud ja intriigid.