Feminism on muutunud igavaks trendiliikumiseks
Margit Lõhmuse raamat „Sterne“ räägib kahest asjast. Üks on äraelamine ehk oskus elada nii, et „kuhugi kuskile täna ikka välja jõuab“. Tegelastel on pidevalt natuke närune tunne ja nad ei saagi aru, kas on elu selline või on nad ise asjad ära vussinud. Suuri pingutusi olukorra muutmiseks siiski ei paista. Raamatus on ka äratundmisi – kes meist poleks (sümboolselt või otseselt) lasknud end võhivõõras Audis, reispassiks vaniljeviin ja õunamahl, sõidutada kes teab kuhu ja ei tea kellega pidu panema. Rumalus või mitte, aga kipub olema kasvueas levinud etapp. Lõhmus kirjeldab seda kuidagi möödaminnes, nagu argist nädalavahetust. Ning tabab naelapea pihta, sest suudab niimoodi jäädvustada emotsiooni, mis asjaosalisi saadab. Hoopis vähesemad on jõlkunud koos hästilõhnava narkariga Berliini tänavatel ja raamatukogus heroiini süstinud. Haruldane kirjanduslik meeldetuletus elu kirjususest.
Pets räägib, et kui ta viimati herot tegi, siis tal tekkis erektsioon, et Berliini heroiin on nii kõva. „Saad aru? Ei saa. See on nagu 100 orgasmi. [---]“ Ma ei taha, aga vb ma siiski peaksin, lihtsalt sellepärast, et elus edasi liikuda, äkki ma seisan paigal kuidagi, pean kutsuma ise esile selle, mis minus esile ei taha tulla. [---] Ega müts meest ei riku, ega abivahend orgasmi ei riku. Mõtlen, et jah, olgu, orgasmi nimel. Pets, sa võid mind süstida!
„Sterne“ teine suur teema on naine olemine, mille alateema on seksuaalsus. Mida see siis tähendab – olla tänapäevane naine? Kui raamat sellesse prismasse seada, polegi muud viisi, kuidas seda kõike hüpetega, robustselt ja vastuoluliselt kirjeldada. Käia ära täiesti „punases“, et siis kontrasti taustal edasi mõtiskleda. Meenub Kristel Aaslaiu briljantne sketš aastavahetuse saates – kuidas siis ikkagi käituda, kui tahaks rõhutada naiste iseseisvust ja empowerment’i, aga samas mitte olla üle võlli sotsiaalne sitapea? Lõhmus ei anna vastust, vaid vastuste vihjeid ja raputab sellega tublisti konservatiivse lugeja maailmapilti. (Kiusatus isegi öelda: raputab püksid jalast.) Oma kohatises jälkuses on see 67 korda rohkem seksuaalõpetus kui näiteks pornofilmid või romantiseeritud erootilised romaanid aednikust ja mõisapreilist. Ta tuletab meelde (või valgustab) seksuaalsuse kõikvõimalikke toone ja surub lugejat arutlema, kust jookseb tolerantsuse piir. Oleksin tahtnud, et Lõhmus oma otsekohesuses mõtleks need mõtted ka lõpuni. Natuke seda oli: „Mõnes naiseks olemise aspektis tuleb ise lihtsalt julge olla, see normidest üle olemine uute normide loomisega ajab mind oksele, et à la kui sa nüüd karvane ei ole, siis sa pole ikka päris feminist. Feminism on muutunud igavaks trendiliikumiseks.“
Lõhmuse minategelane otsib „Sternes“ mingit raami, aga ei suuda otsustada, kas peaks raami leidma selleks, et sinna mahtuda, või selleks, et seda lõhkuda. See on haruldane ja kohati piinlikult isiklik (lugejal tekib tunne, justkui loeks ta kellegi päevikut) rännak läbi juhtumiste.
Käed taskus lonkides tuli mõte panna laim püksi. Seljakotis oli üks. Midagi nagu andis juurde küll, mingi kumeruse. Ja mulle meeldib, et midagi teistmoodi on, aastaid tagasi käisin pidevalt tupekuulidega ringi, aga need kadusid ära. Niikuinii jätsin kuhugi, kellegi poole, ja keegi avastas mingi aeg hiljem, vb murrab siiamaani pead, kust need tema koju said.
Mõneti tunduvad pisikesed novellid täitsa suvalised: miks mulle just seda praegu kirjeldatakse?
Niivõrd röntgenlikku stiili võinuks kasutada veel suurema sõnumi saatmiseks. Ootasin, et lõpuks lööb Lõhmus lugejatele ühe n-ö laimi kurku ja saabub mingisugune tabamus. Siis oleks raamat ka tubli sooritus, mis feminismi igavast trendiliikumisest välja sikutaks. Praegu on ikkagi sisse jäänud ka soigumist sellest, kuidas mees on või pole (või hoopis naine – vahet pole). See meid väga palju edasi ei aita. „Ma ei tea, kus ma reisin, et ma end üldse ei kohta.“ Võib-olla selles, üsna raamatu viimastel lehtedel kirjas olevas lauses ongi loo võti – teekond on pooleli.
