Lindudel on varasemast vähem toitu.

Pole putukaid, pole linde.

Suvel istusin Tartus, aias, mille rajasid mu vanavanemad. Pojengid, valge klaar, antoonovka, kuldrenett, ühes aianurgas sirel ja maikellukesed ja teises kompostihunnik. Floora on nii nagu mu lapsepõlves, aga fauna mitte. Lapsepõlve suvedel, mäletan, lendas aias raamatut lugedes alailma kopsti vastu raamatukaant mõni maipõrnikas. Kiilid põrisesid pea kohal ja kõrgel taevas tiirutasid pääsukesed. Nüüd maipõrnikaid enam naljalt ei näe, kiile samuti mitte, ja pääsukeste asemel annavad piirkonnas nüüd tooni varesed.

Ka mu kolleegid hakkasid sel suvel saatma ärevaid teateid. Siim Nestor postitas juunikuus Facebooki: „Putukad lähevad sihikindlalt: juba kümme aastat tagasi tsekkisin, et neid jäi ootamatult vähemaks. Siku talu ümber sumises, pirises, lendles nii, et silme eest kirju. Ja siis üks suvi – kordades vaiksem kõik. Öeldi, et oli külm talv. Aga nii jäigi. Ja nüüd – nüüd tundub, et uuesti on kahanenud nende read, terve suurusjärgu. We’re doomed.