EE30: Lätti viina järele
Eestlased tahavad end internetist kustutada
Google on nõus peitma otsingutulemusi, kui neilt seda paluda ja kui põhjust on. Eestlased paluvadki rohkem kui ükski teine Euroopa rahvas. Kahe ja poole aasta jooksul on eestlased palunud eemaldada ligi 12 000 linki. Seda on elanike arvu silmas pidades rohkem kui üheski teises Euroopa riigis! Meile meeldib internetis peidus olla. Keskmiselt palub eestlane eemaldada korraga kolm veebilinki.
Elame praegu ideaalsetes tingimustes, et minna kollektiivselt lolliks ja kurjaks. Päevauudiste ja üldiste trendidega kursis olev inimene võib täheldada, et seda suurepärast võimalust ei ole jäetud kasutamata.
Mihkel Kunnus
Kes on Maseratiga kihutanud riigiametnik Marlee?
99 600 eurot maksva Maserati Quattroporte roolis uljalt piirkiirust ületanud jurist ja riigiametnik Marlee Kruusimäe (28) armastab rambivalgust. Oma saavutust dokumenteeris ta üksikasjalikult ning jagas sotsiaalmeedias ka teistega.
Kiiresti-kiiresti lendab Maserati Viljandi ja Pärnu vahelisel teel – nii ruttu, et vaesemate ja viletsama silmanägemisega eestlaste jaoks võinuks Itaalia metalltäkk olla vaid üks mustav välgatus –, kuid õnneks on selliste eriliste hetkede jagamiseks olemas Instagram. „Ma lihtsalt pidin,“ kirjutab Marlee spidomeetrinäidust tehtud foto juurde (kiirus on nüüd ligi 200 kilomeetrit tunnis) ning dekoreerib postituse vilkuvate ikoonide, silma pilgutavate smiley’de ja erinevate temaatiliste hashtag’idega, nagu #estonia, #summer, #omg ja #adrenalinejunkie. Jah, see on meeldejääv suvepäev, mil tõeline mütoloogiline Eesti rahvuskangelane on särtsakas seelikus Kihutav Blondiin ja mitte mingi Visit Estonia väljamõeldud Murumemm või Allikaravitseja.
Salamemo: Eesti on kaotamas Ida-Virumaad
Valitsuse julgeolekukomisjon sai talvel väga musta hinnangu Ida-Virumaa kohta. Riskistsenaariumid hoiatasid, et seal võib korduda Ida-Ukrainas või Põhja-Iirimaal juhtunu. Ohte suurendas koondamiste laine. Peagi korraldas valitsus istungi Narvas.
Kas ja millisest linnast tasub Lätti viina järele sõita?
Ekspress uuris, kust tasub Lätti viina järele sõita, et sealt ostetud märjuke kokkuvõttes kodupoest hangitust odavam tuleks. Selgus, et Lätis viinarallil käia tasub laias laastus vaid siis, kui Ikla või Valga pole kaugemal kui 140 kilomeetrit. Sel juhul ületavad tulud kulusid ja tasuv kogus jääb „oma tarbimiseks mõeldud“ 10 liitri piiresse. Ehk väga jämedalt võetult jääb tasuvuspiirkond Virtsu-Märjamaa-Türi-Jõgeva-Mustvee joonest lõunasse, aga sel juhul tuleb kaasa tuua maksimaalne lubatud kogus ehk 10 liitrit viina. Kui aga alkorallitada näiteks neljakesi, võib viinareisi ette võtta kaugemaltki. Ühes Kesk-Eesti väikelinnas pakutaksegi taksoreisi Iklasse neljale inimesele hinnaga 100 eurot, ent põhimõtteliselt võib Läti piirile ju ka bussiga sõita, kas või kahekümnekesi. Kes viitsib, võib tasuvuse ise välja rehkendada.
Säh sulle eestimaist: maaeluminister Martin Repinski kitsejuust tuleb Hollandist
Tuntud Eesti toidu promoja Martin Repinski (30) kitsejuust on imporditud ning pole mahetoode. Lisaks mustalt makstud ja maksmata palgad, eiratud hügieeninõuded.
Minge kukele oma spordiga!
Sport on suurim pseudoteema Eestis – ning ehk siiski ka kogu maailmas. Ma vihkan sporti ning üle kõige vihkan ma olümpiamänge, sporti oma kõrgeimas oktavis. Eriti olümpia ajal vallutab sport oma higisel otsekohesel moel ajalehtede esiküljed, tungib kimeda kärana raadio- ja tele-eetrisse ning rüüstab terveks aastaks ära toimetuste komandeeringueelarved, kuna iga endast lugupidav meediaväljaanne lähetab olümpiale seltskonna reportereid, kelle püha ülesanne on olümpiakülas ringi trillerdavatel sportlastel hõlmast haarata ning neilt siis „kuidas läks?“ või „mis tunne on?“ pärida. Kui olete vahel mõelnud, miks ligilähedaseltki samas mahus ei kajastata kunagi näiteks Veneetsia biennaali, Frankfurdi raamatumessi või G8 tippkohtumisi, siis põhjus on lihtne – lähetusraha on kulunud ära selleks, et teha ülekandeid paikadest, kus seltskond ülemakstud atleete võidu liivakasti kargab või üksteisel palli käest võtta püüab.
Krister Kivi
Lõputu teekond Võidu väljakult Vabaduse platsile
Teha okupatsioonide muuseumist vabaduse muuseum on muidugi Orwelli preemiat väärt idee. Aga selles ei saa süüdistada väliseesti prouasid, kes muuseumi loomiseks oma isikliku raha mängu panid. Oma raha eest võib inimene osta maja Ibizal või teha tivolilaadse „popi ja noortepärase okupatsioonimuuseumi“, kus sõidetakse kellukeste tilinal piilupardi-rongiga Siberisse vms – sellise atraktiivse koha võib vabalt nimetada Vabamuks, või ka näiteks Ohhoo-keskuseks. Meie siin aga, need, kellele sõna occupation ei seostu ametialase tegevusega, vaid diktatuuri ja terroriga, vajame ühemõttelist okupatsioonimuuseumi – et kuidagiviisi püüda edasi anda seda vaimset ahistust, mida me iga päev kogesime ja enam kunagi tunda ei taha, ja seepärast püüaksime selle muuseumi kaudu hoiatada-õpetada neid, kes ise seda kogenud pole (või on elanud oma elevandiluutornis nagu Houllebecqi tegelased). Neile, kes Vabaduse väljakust kaugemale ei näe.
Tiina Jõgeda
