Möödunud sajandi lõpus USAsse emigreerunud venelaste järeltulija Vic teenib leiba invataksot sõites. Tema järjekordne tööpäev hakkab erakordselt kiiva kiskuma kõrgesse ikka jõudnud vanaisa, tänavarahutuste ja sagedasti hilinevate klientide tõttu. Veidi vendade Safdiede loomingu sarnase energiaga, ent omapärases kontekstis kulgeva road ­movie siht muutub iga järgmise käänaku järel ähmasemaks ning lõpp ettenägematuks. Siinkohal kehtib tavapärasest kindlamalt juhtmõte, et tähtis on teekond, mitte sihtpunkt.

Suuresti Mihhanovski enda elul põhinev „Anna mulle vabadus“ pakub eripärast, ausat ja vahetut kogemust, kasutades naturalistliku sotsiaaldraama vürtsitamiseks kohati naiivset siirust, näpuotsaga nihilismi ja suisa sürrealismi ning segades julgelt kokku sentimentaalsust, progressiivsust, imalust, akuutseid sotsiaalpoliitilisi ja -majanduslikke küsimusi rassismist ja segregatsioonist seksismini. Üha jaburamatest äpardustest koosnev küüdisõit oleks kohati rabavalt naljakas või kohati trööstitult nukker, kui see ei oleks nii eluline.

Nagu Mooses juhib Vic oma rahvast praegusaegses USA Kesk-Lääne äärelinnas vabaduse poole, tee kulgemas päevavalgest ööpimedusse, kuid erinevalt kihutamist ja mõlkimist visalt välja kannatavast taksost kipub filmi jõud võrdlemisi pika kestuse jooksul raugema ning sihtpunkti veeretakse vaid aurude peal. Ent siis kosutab läbiraputatud vaatajat Bon Iveri südamlik pala „Holocene“ ning näib, et maailmas on siiski veel helgust. Ja ehkki küsimus, miks on meid sellele teekonnale kaasa võetud, jääb selge vastuseta, on tegemist äärmiselt meeleoluka ja liigutava seiklusega, mis väärib kaasa tegemist.

Kinodes alates 9. augustist.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena