Kas Kuku klubi oli kollaborantide koobas?

Priit Hõbemägi luges Heinz Valgu järjekordset raamatut Kuku klubist. See ärgitas mõtlema kunstnikest ja kollaboratsionismist.

Kus okupatsioon, seal kollaboratsioon, kirjutas hiljuti minu õpetatud kolleeg ­Linnar ­Priimägi. Kollaboratsioon on Vikipeedia järgi vaenuliku võõrriigi, näiteks okupatsiooniga pealesurutud režiimi toetamine, abistamine ja sellega kaasaminek. Kollaborant aga on võõrrežiimi kaasajooksik.

Heinz Valgu õhukesepoolses, aga kvaliteetselt trükitud ja kujundatud raamatus tõsielulistest juhtumitest nõukogudeaegsest kunstielust „rulluvad lahti meie armastatud kunstnike ja teiste kultuuritegelaste kõige kentsakamad ja uskumatumad juhtumised“. Kuna raamatus on ühelt poolt esindatud nii tippkommunist Johannes Käbin, endine KGB-lane Uno Laht, punakirjanik Egon ­Rannet kui ka palju avalikkusele hästi tuntud kunstnikke, siis võib arvata, et tõsikommunistid kuuluvad lahtrisse „teised kultuuritegelased“, ülejäänud on aga „meie armastatud kunstnikud“.