JÄI RATSIONAALSEKS: „Mina üritasin suhtuda sellesse nagu ärijuht, kellel on laual mingi äriline probleem, mis tuleb lahendada,“ ütleb Viljar Arakas raske haigusega toimetuleku kohta.
FOTO:
Surma põhjustav haigus avastati EfTEN Capitali 40aastasel tegevjuhil rutiinse tervisekontrolli käigus, kuhu mees, pealtnäha terve nagu purikas, pöördus ilma vähimagi kaebuse ega vaevuseta.
Aasta 2018. Kevadpäev ühes Kuressaare spaas. Olen parasjagu roninud saunalava kõrgeimale astmele, kui märkan, et kõrval higistab tuttav mees – kinnisvaraettevõtja Viljar Arakas. Üle kõhu jookseb tal üüratu, umbes 30 sentimeetri pikkune L-tähe kujuline operatsiooniarm.
Pärin, mis juhtus.
Arakas jutustab sealsamas saunalaval jalustrabava loo, kuidas teda tabas nagu välk selgest taevast uskumatu haigus. Esialgu suur ehmatus, siis elu raskeim aasta – teadmatuses ja emotsioonide virvarris tuli võidelda elu eest. Ja samal ajal tuli viia EfTENi fondi börsile.
Võitlusest, kus osalesid tipparstid nii Eestist kui ka mujalt, teadis väike ring inimesi. Arakas ei pühendanud sellesse isegi oma lapsi ega ema. Mees töötas mõttes läbi ka kõige mustemad stsenaariumid.
Pakun, et ta võiks selle loo avalikustada, suure tõenäosusega päästaks see kellegi elu. Arakas mõtleb ja kõhkleb pikalt. Kuni on valmis alles nüüd, rohkem kui aasta hiljem raskest ajast rääkima.
Terviseaudit igaks juhuks
2017. aasta veebruaripäev. Arakas helistab Qvalitase arstikeskusesse, et broneerida endale tervisekontrolli aeg. Ta on ammu mõelnud, et peaks laskma end põhjalikult üle vaadata, pealaest jalatallani. Viimati lasi ta oma tervist uurida kümme aastat tagasi.
Ta elab aktiivse ja moodsa pereisa elu. Juhib Baltikumi suurimaid ärikinnisvarafonde, on pälvinud ka aasta ärijuhi tiitli, teda hinnatakse arvamusliidrina. Vihub tööd teha, käib komandeeringutes, trennis, reisimas. Elu ei põleta. Ei suitseta. Alkoholi tarbib mõistlikult.
Ütleb, et kui ta panna skaalale, kus ühes otsas on Eesti mees, kes üldse arsti juures ei käi, ja teises otsas Eesti mees, kes jookseb arsti juurde iga väiksema asjaga, siis paigutuks ta kusagile keskele või pigem nende hulka, kes arsti juurde ei kipu. Ta tunneb end terve ja energilisena.
„Tundsin end suurepäraselt. Olin aastaid kontrolli edasi lükanud kõige tühisema ja ebamõistlikuma põhjendusega: kiire on. Tahtsin lihtsalt olla oma tervise suhtes teadlik. On ju kõige parem teadmine see, et kõik on korras.“
Qvalitases maksab Arakas üle 300 euro: vereproovid, kopsupilt, koormustest, kõrvakuulmise ja silmanägemise kontroll jne. Kõik on hästi kuni kõhukoopa ultraheliuuringuni. Tohtri pilk klammerdub süngelt arvutiekraanile. „Ma sain sellest pilgust sõnadetagi kohe aru, et midagi on väga pahasti,“ ütleb Arakas.
Mehe maksast leitakse mingi „lisamass“, millele arst ei oska esimese hooga nime anda. Kuigi moodustis on mõõtmetelt lausa rusikasuurune, ei ole see endast mitte mingil moel märku andnud.
„See oli selgelt minu elu kõige pikem kuu. Üritasin end suruda inimrobotiks. Mul on hea kaasasündinud võime jääda kriisolukordades suhteliselt rahulikuks.“
„Võid ise ette kujutada, kui raske see uudis oli. Täielik šokk. Olin peaaegu öö läbi üleval. Esimene asi, mida tavainimene sellisel puhul ikka mõtleb: kui on moodustis, siis mis ta muud saab olla kui vähk.“
Vähk on Arakase peres tuttav mure. Mõned aastad tagasi vandus tema isa alla melanoomile. See teadmine tõi tuska. Optimismi andis teadmine, et teised siseorganid on uuringu järgi puhtad, kops ja veri laitmatu.
Leidu asuvad põhjalikumalt uurima Põhja-Eesti Regionaalhaigla arstid. Arakas saadetakse ühelt uuringult teisele, nende käigus lisamass maksas muudkui kasvab, sest uuringu tulemused muutuvad täpsemaks.
Alles kuu aega pärast avastust saabub MRT-uuringu vastus, mis kinnitab, et tegemist siiski ei ole vähiga.
„See oli selgelt minu elu kõige pikem kuu. Üritasin end suruda inimrobotiks. Mul on hea kaasasündinud võime jääda kriisolukordades suhteliselt rahulikuks. Sisendasin endale, et paljud märgid viitavad, et see pole vähk. Maksavähk ei teki ju päris tühja koha pealt. Ka on tal tavaliselt siirded.“
Kergendus, aga ajutine
Uudis, et vähki ei ole, on hoopis mingi parasiit, toob algul suure kergenduse. Arakasele tundub, et nüüd tuleb võtta veidi aega antibiootikumi ja haigus kaob. Ent kui ta lööb Google’i otsingusse oma haiguse tekitaja nime – Echinococcus –, jääb kergendus üürikeseks.
Ehhinokokk on paelusside perekond, mis koosneb mitmest liigist. Peamiselt nakatuvad mets- ja koduloomad, inimesel põhjustab ehhinokokk kahte tüüpi ehhinokokoosi.
Uss areneb organismis nagu vähkkasvaja, kasvab ja ajab oma mullikesi eri elunditesse laiali. Ta avastataksegi sageli juhuleiuna – loomadel lahangu käigus – ning põhjustab ravimata jätmisel üsna kindlalt surma. Kuri uss võib inimese kehas pesitseda kümme aastat või kauemgi, ilma et endast märku annaks. Kui lõpuks annab, võivad ravivõimalused olla juba ammendunud.
Tartu Ülikooli Kliinikumi infektsioonikontrolli teenistuse direktor dr Matti Maimets ütleb, et neil on olnud igal aastal paar tsüstilise ehhinokokoosi juhtu, enamasti on tegu üle keskea isikutega. Ravitulemused on üldjuhul head. Alveolaarse ehhinokokoosi puhul sõltub tulemus sellest, kas kolle on opereeritav. Surmajuhte kliinikumis ei ole esinenud, küll aga on üks patsient pidanud minema maksa siirdamisele.
Arakas surfab tööpäevade lõpus kontoris aktiivselt internetis, õppides kaaslast oma kõhuõõnes tundma. Mees väldib „perefoorumi tüüpi asju“ ning keskendub vaid teadusartiklitele, nii palju kui ta võhikuna neist aru saab.
„Tegemist on haigusega, mis veel 1970ndatel tähendas surmaotsust. Sain aru, et ehhinokokki esineb kahel kujul, minul oli see halb kuju. Parasiit tekitab endale mulle ja elab nende sees. Selliseid väiksemaid, viinamarja suurusi mullikesi võib inimesel olla ajus, neid võib pesitseda kopsus või suurima tõenäosusega maksas.“
Eestis on see parasiit varem diagnoositud vaid mõnel üksikul patsiendil (ilmselt on neid rohkem, aga paljud ei oska seda kahtlustadagi).
Haigusest teada saamist peab Arakas nagu lotovõiduks. Järgmiseks „lotovõiduks“ peab ta teavet, et kuri nugiline allub ühele ravimile ja see pole väga kallis. Haigusest see küll päris terveks ei ravi, kuid takistab sel arenemast. Aga kui Arakas seda medikamenti võtma hakkab, tuleb ravi kahjulike kõrvalmõjude tõttu katkestada. Mees on esimesena Eesti meditsiini ajaloos sattunud selle väikese hulga ehhinokoki patsientide hulka, kellele ainus rohi maailmas ei sobi.
Nüüd on selge, et sissetungija ei kao nagu nohu. Arstidel head nõu ei ole.
„Mina üritasin suhtuda sellesse nagu ärijuht, kellel on laual mingi äriline probleem, mis tuleb lahendada,“ ütleb Arakas, „üritasin lükata emotsioone nii palju kui võimalik endast kaugemale. Nagu tavaline Eesti mees, tegin pilgu tuimaks ja rühkisin edasi. Sisetunne ütles, et olukord on küll halb, aga kuidagi saan hakkama.“
Keeruline olukord äratab ka Tartu arstide tähelepanu. Konsiilium leiab, et parasiiti saab opereerida, kuid seda tuleb teha esimesel võimalusel, ja mitte Eestis, vaid välismaal. Eestis pole sellesarnaseid lõikusi tehtud. Aga kus välismaal? Sellele küsimusele ei oska Tartu ega Tallinna arstid vastata.
„Ühel hommikul põrnitsesin Google’it suhteliselt nõutul pilgul. Mis ma siis nüüd teen? Aga uppuja päästmine on eelkõige uppuja enda asi. Sirutasin end oma kontaktide võrgus nii laiaks, kui sain, ja hakkasin igasuguste tutvuste kaudu otsima laiast maailmast maksakirurge. Ma kõigile ei öelnud, et vajan ise abi,“ räägib Arakas.
Ja niimoodi komistab ta järjekordse „lotovõidu“ otsa. Tee labürindist välja leiab ta oma kolleegi isa kunagise kursusekaaslase kujul – EfTENi Leedu kontori juhi isa on Vilniuses arst. Tal oli ülikooli ajal üks kursusevend, kes emigreerus Saksamaale. Too Saksa tohter juhtub Hamburgis tundma ühte spetsialisti, täpselt õiget meest selle töö jaoks.
Arakas saadab kõik PERHis tehtud uuringud Saksamaale, laseb tõlkida inglise keelde ka oma haigusloo. Sealt tuleb kiire vastus: lõigata saab, aga opiga venitada ei tohi. Hiljem selgub kiirustamise põhjus: maksas asuvad inimesel portaalveenid ning parasiidil jäi selleni minna veel vaid paar millimeetrit. Oleks ta veenist läbi kasvanud, poleks lõikus enam võimalikuks osutunud.
„Hamburgi lennates oli meeleolu raske. Teadsin, et ravim enam ei tööta, lõigata saab, aga mul on vaid üks kontakt. Kasutades kasiino terminoloogiat – kõik oli ühel kaardil.“
Vend Arti, kõige lähemad sõbrad ja töökaaslased toetasid, kuidas oskasid. Nad on alati telefonikõne kaugusel, vahel ka psühholoogi eest.
Sõber Mart Vips ütleb, et ehkki Viljar oli väga vapper ning võttis olukorda justkui rahulikult, huumori ja mõistusega, elas ta seda sisimas väga üle. „Paratamatult kummitas ta peas küsimusi, miks just minuga selline olematu tõenäosusega asi juhtus, tal tuli seista silmitsi surelikkuse ja elu haprusega,“ ütleb Vips.
Rasketel hetkedel aitab ka terav huumor. Arakas saadab sõpradele päeviku vormis ülevaateid, kuidas on arenenud tema projekt „türaürask“: mida uut on arstid öelnud või avastanud.
Näiteks ühes kirjas aprillist 2017 teatab ta: „Kompuutertomograafia käigus selgus, et mu aju on täiesti mõttelage – ei tuvastatud ühtegi originaalset mõtet. Lisaks tuvastati rinnus krooniline au ja südametunnistuse puudulikkus. Lisaks, kuna ma hetkel alkoholi ei joo, siis tegelen rohkem esoteeriliste teemadega – kallistan puid, olen ühenduses kosmosega, ja just alustasin oma esikraamatu kirjutamist, „Minu türaürask“, mille annab välja Petrone Print.“
Ühtlasi ärgitab ta sõpru sotsiaalmaksu maksma: „Vaatasin, et PERH on minu eest Haigekassale esitanud arveid üle 1000 €. Kuradi hea tunne, et olen selle sotsiaalmaksu ise maksnud, mitte ei pea see tulema Maxima kassapidaja miinimumpalgast, kellel puudub OÜ-tamiseks võimalus.“
Teises kirjas nimetab Arakas parasiiti oma maksas pesitsevaks allüürnikuks: „Arvestades minu professiooni on tasuta üürniku pidamine omaenda keres kohe mitmemõõteliselt irooniline. Kui kõikvõimas Allah tahab, saan jõuluks koju ja ideaalis jaanuari keskel peaksin olema tööl tagasi.“
Mees leiab, et kõige hullem on jääda õhtul üksi vaatama kaminatuld. Kui on tööd ja sõpru, siis on kergem. „Mind aitas seegi, et sisendasin endale kogu aeg ühte mõtet: kuni ei ole halvasti, on kõik hästi. Tundsin end ju ka kogu aeg täiesti tervena. Kohati tundus, nagu tegeleksin kellegi teise probleemiga.“
Vend Arti Arakas ütleb, et uudis Viljari haigestumisest jahmatas kõiki, teda eriti seetõttu, et vend on temast üksteist aastat noorem. „Vestlesime tihti Viljari initsiatiivil. Ta ilmselgelt vajas tuge. Rääkisime kas või ainult rääkimise pärast.“
Sõber Raul Niin lisab, et Viljar suutis raskes olukorras huumorimeele säilitada, kuid mingil hetkel peegeldus sõbra kirjadest reaalne surmahirm. Kõige raskem oli Viljari jaoks tema hinnangul pere säästmine murest ja vaevast.
Börsikellast kirurginoani
2017. aasta novembri keskpaigas külastab Arakas esimest korda Hamburgi haiglat. Samal ajal käib EfTENi börsilemineku viimane etapp. Arakas peab ise 1. detsembril börsikella helistama. Ta ütleb kirurgile, et seni tuleb opiga oodata. Ehk ei ole nädal või kaks enam ka nii määravad? Helistabki reedel rõõmsalt börsikella, naeratab ajakirjanikele ja fotograafidele. Esmaspäeval aga istub taas lennukisse, teisipäeval lüüakse Saksmaal nuga sisse.
Hamburgi sõidab ta teadlikult ihuüksi. „Ma ei tahtnud tugigruppi kaasa. Oli tunne, et pean selle teekonna üksi läbi käima.“
Abikaasa teab mehe võitlusest algusest peale, kuid 80aastase ema ning 11- ja 14aastase tütre eest hoiab Arakas haigust salajas. Nemad teavad, et issi sõitis Saksamaale kahenädalasele kinnisvarakoolitusele, ja said kõigest teada alles pärast operatsiooni.
Arakase isa võitles üle kahe aasta vähiga, enne kui suri. Terve pere käis isaga kõik ravisammud kaasas ja elas asja emotsionaalselt veel raskemalt üle kui isa ise. „Sain aru, et seda pole vaja. Ütlesin ka emale: kui oleksin sulle kohe alguses rääkinud, oleksid sul olnud kõik maailma küsimused, samad mis mul, aga mul poleks neile olnud ühtegi vastust.“
Enne Saksamaale sõitmist räägib Arakas lähima kolleegi ja äripartneri Tõnu Uustaluga läbi ka tegevuskavad võimalikeks mustemateks stsenaariumideks. Igaks juhuks kirjutatakse valmis börsiteade, mille kohaselt võtab EfTENi juhatuse esimees kolmeks kuuks aja maha. Teade jääb lõpuks välja saatmata.
Kolleegid avaldavad muret. Operatsioonipäeval käis EfTENi Läti ja Leedu kaubanduskeskuste juht kirikus küünalt süütamas.
Lõikus kestab kuus tundi ja õnnestub hästi. Võõrkeha avastamisest lõikuseni on kulunud peaaegu üksteist kuud.
Mehel eemaldatakse kolmandik maksast. Teiste siseorganite šokk on opi järel nii suur, et nad vist arvavad – peremees on surnud! Suure haava tõttu ei saa Arakas alguses hästi liikuma. Ometi sujub taastumine oodatust kiiremini. Teisel päeval tõuseb ta jalule. Varsti tatsab juba mööda haiglat ringi mitu kilomeetrit päevas. Kahe nädalaga on haiglast väljas ning vähem kui kuu pärast juba jõusaalis.
„Jumal tänatud ka Netflixi eest. Mul olid haiglas kaasas ka mõned raamatud, kuid ma ei suutnud neid väga tugevate valuvaigistite all lugeda – selleks mul teravust polnud.“
Üks lõikusel osalenud kirurgidest, kreeklane, vestleb Arakasega enne ja pärast oppi kõige rohkem. Kui Eesti arstid on tuvastanud Arakase organismist kokku neli parasiidikollet, ühe suurema ja kolm väiksemat, siis Saksa arstidele tundub esialgu, et üks kolletest on midagi muud. Pärast operatsiooni tuleb aga kreeklane ja teatab: Eesti arstid tegid head tööd, kõik neli kollet olid ehhinokokk.
See, nagu ka tõsiasi, et Arakasele ei tehtud Saksamaal ühtegi lisauuringut, vaid toetuti täielikult PERHis tehtud analüüsidele, on suur kompliment Eesti meditsiini kvaliteedile.
Saksamaalt naastes on Arakasel lennujaamas vastas terve EfTENi kollektiiv. Südamlik ja härdaks tegev pärastlõuna. Operatsiooni õnnestumine toob tohutu kergenduse, kuid veelgi suurem hingerahu saabub mõned kuud hiljem, kui 2018.aasta märtsis näitab PERHis tehtud uuring, et paeluss on jäädavalt kadunud.
Arakas käib praegu siiski iga kuu vereanalüüse andmas. Ka peab ta arstide soovitusel võtma iga päev kolm korda kolm tabletti ussirohtu. Kui kaua, seda ei oska ta isegi öelda. Mõni arst leiab, et rohtu peaks võtma elu lõpuni.
„Ma ei taha öelda, et olen siin nüüd mingi olümpiavõitja ja pääsenud – see asi võib püsida veres ja veel naasta. Olen hästi alandlik – just alandlikkust õpetas mulle kogu see lugu.“
Mida sellised raputused veel õpetavad?
„Minult ei tasu küsida, et Villu, ütle nüüd elu mõte! Seda ma öelda ei tea. Küll aga on kindel soovitus: minge arsti juurde. Just Eesti mehed. Naised on alalhoidlikumad, käivad arsti juures tihemini ja ei riku nii palju oma tervist. Sa võid tunda end kui möirapull, aga sa ei tea, mis on sinu sees.
Meiesugused mehed peaksid tegema iga paari aasta tagant kopsupildi, kõhukoopa ultraheli ja vereanalüüsi. Kui seal on mingi anomaalia, annab see endast märku. Ei tohi minna hüpohondrikuks ja hakata endale asju ette kujutama, aga kõige parema tunde annab ikkagi teadmine, et kõik on hästi.“
Kogu pere läks tervisekontrolli
Arakase ehmatav haiguslugu viib tervisekontrolli kõik tema pereliikmed ja paljud temavanused täies elujõus sõbrad. Lähiring osutub terveteks. Ent kui EfTEN soetab „täispauk“-terviseauditi ka kõikidele oma Eesti kontori töötajatele (umbes 25 inimest), tuvastatakse mõnel neist samuti varjatud tervisehädasid, mis vajavad ravi. Need on õnneks vähem tõsised.
Arakas ütleb, et õppis sedagi, et elada tuleb tänases hetkes ja seda nautida. Kui elad mõtetega ainult tulevikus, võidakse see tulevik ühel hetkel ootamatult ära võtta.
Ühtlasi näitab juhtunu, et patsiendi ravimine ei ole alati arsti mure. Arstid küll otsustasid, et operatsiooni võiks teha välismaal, kuid kirurgiakliinik tuli mehel endal leida.
„Viljar on palju muutunud. Materiaalne ei ole talle enam nii tähtis. Ta on kuidagi avatum ja ladnam kui varem,“ leiab sõber Raul Niin.
Kust mees niisuguse parasiidi üldse sai, jääb kõigile müsteeriumiks.
Ehhinokokk levib peamiselt metsrebastega. Ta tekitab väikese silmale nähtamatu muna, mille inimene peab nakatumiseks alla neelama. Ja isegi siis immuunsüsteem enamikul juhtudel neutraliseerib selle.
„Minult ei tasu küsida, et Villu, ütle nüüd elu mõte! Seda ma öelda ei tea. Küll aga on kindel soovitus: minge arsti juurde. Sa võid tunda end kui möirapull, aga sa ei tea, mis on sinu sees.“
Mees reisib palju Aasias ja esimesena kargab pähe, et ehk on sealt paelussi üles korjanud. Ent Saksa kirurg kinnitab, et lõuna poolt tulev ehinokokk on teise kujuga, eestlasel oli nn põhja versioon.
Riskigrupis on need, kes on loodusega pidevalt kontaktis: põllumehed, jahimehed, seenelised ja marjulised – üldsegi mitte sellised linnamehed nagu Arakas. Samas elab ta Laagris Metsa tänaval ja seal ikka reinuvadereid liigub.
„Rebane teeb hunniku põõsa alla, koer püherdab selle sees, inimene teeb koerale pai ja võtab siis sama käega ampsu õunakooki – nii see ahel teoreetiliselt võibki kokku tulla,“ ütleb Arakas, kellel endal siiski koera ei ole.
„Järeldan, et kui võtan isegi oma koduaiast õuna, pühin selle varrukaga veidi puhtamaks ja tahan ampsu võtta, siis tegelikult seda teha ei tohiks. Kõik peab vee alt läbi laskma.“
Arakas kõhkleb kuni artikli trükkiminekuni, kas delikaatse loo avalikustamine on õige samm. Jõuab siiski lõpuks tõdemuseni: „Olen üsna kindel, et võin oma haigusest rääkida mineviku vormis. Aga kui keegi läheb selle artikli peale arsti juurde ja see aitab ära hoida mingi hilisema tõsise tervisehäda, siis on asi seda väärt.“
Viljar Arakas tänab Eesti arste, kes teevad suurepärast tööd: avastuse teinud Qvalitase arste, diagnoosinud gastroenteroloogi Mart Riisperet, Tartu Ülikooli kliinikumi spetsialiste ja eelkõige oma raviarsti Kristel Pärot.
Ehhinokokk on üks ohtlikemaid parasiithaigusi nii inimesel kui vaheperemeesloomadel, mis ravi puudumisel võib lõppeda surmaga. Kahte peamist inimesel levivat liiki eristab vaheperemeeste erinevus: alveolaarse ehhinokoki (Echinococcus multilocularis) puhul on vaheperemeheks närilised (hiired, mügrid, hamstrid, koduhiired, koprad, rotid, oravad, nutriad jt), granuloosse ehhinokoki (Echinococcus granulosus) puhul kariloomad (lambad, kitsed, lehmad, hobused, sead jt). Lõpp-peremeheks on alveolaarse ehhinokoki puhul lihatoidulised loomad koerlaste sugukonnast – rebased, koerad, hundid, kährikkoerad, saakalid, ka kassid; granuloosse ehhinokoki puhul hundid, ka koerad.
Kui tavaline paeluss (nook- ja nudipaeluss) võib kasvada isegi üle meetri pikkuseks ning koosneda sadadest lülidest, siis ehhinokoki suurus on 3-6 millimeetrit ja koosneb 3-5 lülist. Lisaks on nende tsüstid võimelised vaheperemehes kasvama ja paljunema. Inimene nakatub sarnaselt vaheperemehele, kuid temast edasi haigus ei levi.
Parasiidi arengutsükkel saab alguse lõpp-peremehe soolest erituvate munade sattumisega väliskeskkonda. Munad on väga vastupidavad keskkonnatingimustele, säilitades eluvõime soodsates tingimustes isegi kuni 16 kuu jooksul (E. multilocularis säilib vees +4°C juures). Hävinevad korduval külmutamisel ja sulatamisel ning kuivades tingimustes 1-2 ööpäeva jooksul.
Munad satuvad väliskeskkonnast vaheperemehe soolde saastunud sööda ja veega ning sooles kujunevad munadest vastsed, mis tungivad läbi sooleseina veenidesse ja lümfisoontesse ning kantakse alvoelaarse vormi puhul peamiselt maksa (granuloosse vormi puhul maksa, kopsu, ajju jm). Maksas areneb vastsest tsüst (põisik), millest 2-3 kuuga arenevad edasi sekundaarsed tsüstid (nakkusvõimelised larvotsüstid ehk metatsestoodid). Lõpp-peremehed (koerlased) nakatuvad vaheperemeeste nakkusvõimelisi larvotsüste sisaldavaid elundeid süües. Kiskjate sooles larvotsüst laguneb ning paelussi eelpäised sopistuvad välja ning kinnituvad iminappade ja nookudega peensooleseinale, kus parasiit kiirelt kasvab täiskasvanud paelussiks, kes hakkab taas mune eritama.
Inimene on juhuslik peremees ja nakatub nagu vaheperemees munadega süües metsamarju või rohu ja loomade hooldusvahendite kaudu. Haigus areneb ilma sümptomiteta 10-15 aasta jooksul, mille järel võivad ilmneda haigusnähud tingituna kasvava tsüstilise massi survest elundile (maksas sapiteede sulguse tagajärjel kujuneb kolestaas).
Eestis diagnoositakse aastas üksikjuhtumeid (0-3 juhtumit/aastas). Tsüstiline ehhinokokoos on peamisel levinud Lõuna-Ameerikas, Kesk-Aasias, Vahemere idaosas, Aafrika Sub-Sahhaara maades, Lääne-Hiinas, endises Nõukogude Liidus. Endeemilistes piirkondades on levimus 2-6 %. Argentiina, Tsiili, Peruu, Uurguay ja Lõuna-Brasiilia haigestumus on 5000 juhtumit/aastas. Haigusjuhtude arv on tõusutendentsiga ja seda seostatakse paremate diagnoosimisvõimalustega (ultraheli, kompuutertomograafia). Euroopa Liidu riikides diagnoositi 2016.aastal 775 juhtu, millest E.granulosus 414 juhtu, E.multilocularis 104 juhtu ja teadmata liik 257 juhtu. Juhtivad riigid on Bulgaaria (269 juhtu), Saksamaa (109 juhtu) ja Hispaania (87 juhtu). Aastatel 2012-2016 oli juhtude arv vahemikus 775-888 juhtu/aastas.
Haigus avastatakse enamasti juhuslikult mõne radioloogilise uuringu abil leitakse maksas või kopsus või teistes elundites iseloomulik mahuline protsess. Maksas tuvastatud kollete puhul on alati vajalik välistada ka ehhinokokk-etioloogia kuna neid koldeid pigem ei ole soovitatav punkteerida biopsia eesmärgil infektsiooni laialipaiskumise ning anafülaktilise reaktsiooni tekke ohu tõttu. Diferentsiaaldiagnostiliselt on aga selliste kollete leidmisel vajalik mõelda pahaloomulistele kasvajatele, mis vastupidi vajavad koldest biopsia võtmist ning histoloogilist uuringut.
E.multilocularis põhjustab inimesel tõsist haigust käitudes sarnaselt pahaloomulise kasvajaga levides ümbritsevatesse kudedesse ja hävitades normaalset elundi struktuuri. Samuti on võimeline levima ka ühest elundist edasi naaberelunditesse või andes siirdeid vere kaudu mujale organismi (näiteks kopsudesse, ajju). Kui parasiit on elanud pikalt inimese organismis, siis haigustunnuste ilmnemisel on enamasti maksahaaratus ulatuslik ning kirurgiline ravi tüsilik ja sageli tehniliselt teostamatu.
Diagnoosi kinnitab ehhinokoki immunoloogilised analüüsid (spetsiifiliste antikehade leid seerumis) või molekulaardiagnostilised analüüsid liikvorist, maksakolde punktaadist, hingamisteede aspiraadist, mida saab teostada Eesti haigetel Synlab labori kaudu välislaborites. Üheks praktiliseks ja lihtsaks diagnoosi toetavaks analüüsiks juba avastatud mahulise kolde olemasolul on üld IgE määramine vereanalüüsis, mis enamasti osutub ehhinokoki puhul kõrgeks.
Nakatumise vältimiseks saab soovitada vältida kontakti rebaste, koerte ja teiste võimalike lõpp-peremeestega. Samuti tuleb vältida lemmikloomade kontakti närilistega. Värskete juurviljade, marjade jt hoolikas pesu võib vähendada nakatumise riski. Perioodiline koerlaste parasiidiravi prasikvanteeliga. Mõnedes regioonides kasutatakse lammaste vaktsineerimist.
Allikas: dr Kristel Päro (Põhja-Eesti Regionaalhaigla)
