Kaalun "pensioniraha" välja võtmist, sest ei tea, kas julgen riigi lubadusi tuleviku kohta usaldada
Eelmise aasta kevadel kirjutasin Eesti Ekspressis, et II pensionisamba lammutamine lühiajalise poliitilise kasu nimel on võrreldav kiirlaenu võtmisena, mille peavad tagasi maksma meie lapsed ja lapselapsed (vt Eesti Ekspress 28. märts 2018). Toona, kui tegu oli algava valimiskampaania ühe loosungiga, tundus peaaegu võimatuna, et ükskõik milline koalitsioon oleks valmis lõhkuma 1990. aastate lõpus Mart Laari ja Isamaa juhitud valitsuse loodud pensionisüsteemi, mis pidi tagama, et vananeva elanikkonnaga Eestil oleks terviklik süsteem, mis sunniks ja ka motiveeriks koguma raha pensioniks ning vähendaks riigi koormust pensionide maksmisel tulevikus.
Ka minu hinnangul vajaks II pensionisamba reeglid – eriti väljamaksete korraldus – muutmist.
Praegu on aga selge, et ametis olev valitsus on valmis minema tunduvalt kaugemale II samba reformist ning võtma valimislubaduste kiire täitmise hinnaga riski, et kiirustades tehtud muudatused võivad sisuliselt lammutada kogu olemasoleva pensionikindlustuse süsteemi. Riigi tegevus puudutab kõiki pensionikogujaid ja nende kogutud säästude väärtust, aga ka kõiki pensionifonde ning tõstatab hulga küsimusi, millele seni vastuseid pole.
Valitsuserakonnad esitlevad II samba vabatahtlikuks muutmist kui õiguse ja vabaduse andmist otsustada, kas ja kuidas igaüks pensioniks raha kogub. Tõesti, oma olemuselt on II sammas riigi kehtestatud kohustus säästa osa teenitud töötasust ja investeerida see kuni pensioniea saabumiseni. Arvestades elanikkonna vananemist ja seda, et enamikul eestimaalastel puuduvad säästud pikaajaliseks toimetulekuks, on sellise kohustuse panemine riigi poolt mõistlik, eriti kui soovime, et meie riik oleks stabiilne ja kestaks ning meie inimeste heaolu kasvaks. Seda põhimõtet rõhutati ka tänase pensionisüsteemi loomise käigus.
Senine kommunikatsioon valitsuse ja koalitsiooni poolt kannab sõnumit, et II samba tootlus ja väljamaksete reeglid on halvad, mistõttu sinna kogumine ei ole mõttekas ning pigem tasub raha sealt välja võtta. II samba kriitikud jätavad aga ütlemata, et mängureeglid, mille alusel pensionifondid on seni tegutsenud ja mis on takistanud tegemast parema tootlusega investeeringuid, on kõik seatud Riigikogu enda poolt. Samuti jäetakse ütlemata, et 2018. aasta valimiskampaania käigus viidatud II samba probleemid – pensionifondide madal tootlus ja fondivalitsejate kõrged tasud – lahendati Riigikogu poolt 12. detsembril 2018 vastu võetud investeerimisfondide seaduse muudatustega.
Mis on probleem, mida lahendatakse II samba vabatahtlikuks tegemisega? Sellele küsimusele ei ole muudatuste eestvedajad selgelt vastanud.
Pigem annab koalitsiooni senine kampaania alust küsida, kas inimesi ei innustata hoopiski oma raha II sambast välja võtma? Raha väljavõtmisel tuleb teatavasti tasuda tulumaks. Mida rohkem seda õigust kasutatakse, seda suurem on võimalus, et ka Keskerakond saab täita oma valimislubaduse viia läbi erakorraline pensionitõus. Kas see ongi plaan?
II samba vabatahtlikuks muutmisega kaasnevad tõsised tagajärjed kogu Eestile ja riigi majandusele. Seni on valdavalt rõhutatud võimalust oma raha välja võtta. Samas ei ole ma näinud ühtegi analüüsi selle kohta, mis saab olukorras, kui oma raha soovib välja võtta rohkem inimesi, kui algul arvatud? Kui palju on pensionifondidel (kes on seni teinud investeeringuid teadmisega, et suuremas ulatuses tuleb väljamakseid teha 10–20, võib olla isegi 30 aasta pärast) vaba raha väljamaksete tegemiseks? Kas ja kuidas hakkab pensionifondide vara „kiirmüük“ mõjutama nende inimeste vara väärtust, kes otsustavad II sambasse jääda? Mis riskid kaasnevad otsusega jääda II sambasse? Kas need, kes otsustavad esimesel võimalusel lahkuda, võivad mõne fondi puhul saada sellega eelise (sest fond peab väljamaksete tegemiseks oma parima vara realiseerima)? Kas on risk, et meil tuleb „fondijooks“, ja kuidas seda vältida? Milline mõju on planeeritust oluliselt varasematel väljamaksetel pensionifondidele? Kui palju väljamakseid pensionifondid kannatavad, ilma et kogu süsteem kaotaks oma usaldusväärsuse?
Kodanikuna sooviksin ma, et riigi poolt tehtavad ning nii minu kui kõigi teiste eestimaalaste pensioni puudutavad otsused oleks enne tegemist igakülgselt läbi mõeldud, sisuliselt põhjendatud ja nende tagajärjed arusaadavad kõigile, ka vähese finantskirjaoskusega inimestele. See viimane on eriti oluline olukorras, kus peame tegema valikuid, mis mõjutavad meie heaolu ja toimetulekut aastakümnete vältel tulevikus.
Olulised muudatused pensionifondide investeeringuid ja likviidsust puudutavates reeglites suurendavad fondide ebakindlust tulevikus, vähendavad nende investeeringuid Eestisse ja tõstavad raha hinda Eesti ettevõtjatele. Kokkuvõttes vähendab see laekumisi riigikassasse, olles halb riigi majandusele ja seega ka kõigile Eesti inimestele.
Ilmselt ei saa välistada võimalust, et leiame end seoses II sambaga Brexitiga sarnasest olukorrast, kus rahvalt eeldati üht käitumist, kuid tulemus oli oodatule vastupidine. Kas oleme selleks valmis? Kui täna eeldatakse, et enamik inimesi ei võta oma raha II sambast välja, siis milline on tegevuskava puhuks, kui juhtub ootamatu?
Igal juhul mõjutab II samba vabatahtlikuks muutmine tugevasti kõiki sellega liitunuid. Seetõttu peaks iga II sambaga liitunu endalt küsima, kas võtta oma raha välja või mitte.
Seni olen vastanud kõigile sellekohastele küsitlustele, et jätan oma säästud kindlasti II sambasse. Olen otsust põhjendanud sellega, et usun säästmise vajalikkusse, et minu valitud pensionifondi valitseja on professionaal, kes orienteerub turul toimuvas paremini kui mina ja teeb pikas perspektiivis minust paremaid investeerimisotsuseid. Olen alati rõhutanud, et loomulikult jälgin nii oma fondi tulemusi kui tasude suurust ja vajadusel vahetan fondi.
Nüüd kaalun aga üha tõsisemalt võimalust võtta oma raha II sambast välja, kui selleks võimalus tekib. Meelemuutuse põhjuseks ei ole veendumus, et suudan oma raha investeerida paremini kui professionaalid, vaid kartus, kas julgen usaldada „pensioniraha“ oma riigi kätte olukorras, kus puudub kindlus, et riigi lubadusi tuleviku kohta saab usaldada, ning pole selgeid vastuseid, kas ja kuidas mõjutavad riigi täna kavandatavad sammud minu kogutud „pensioniraha“ väärtust tulevikus. Äkki võtab riik tulevikus, rahalise kitsikuse olukorras ette midagi veelgi kardinaalsemat, mis minu olukorda halvendab?
Riik on, vähemalt minu jaoks, käitunud II sammast lõhkudes sõnamurdlikult ehk rikkunud seda, mida juristide keeles nimetatakse õiguskindluse põhimõtteks.
Teema lõpetuseks on kohane meenutada, kuidas mõtlesid ning milliseid riske püüdsid vältida tänast pensionisüsteemi kujundanud poliitikud kakskümmend aastat tagasi: „Nende pikki aastaid, palju tööd ja vaeva nõudnud ning ühiste jõupingutustega tehtud töö tulemusena oleme me üles ehitanud, vähemalt seaduste vormis, kolmesambalise pensionisüsteemi, mille tegelikke tulemusi ja vilju me hakkame nägema alles väga pikkade aastate pärast, sest need süsteemid on nii rasked ja suured, et neid ühe poliitilise tahtega kiirelt juba ei muuda. Üheks selle reformi oluliseks elemendiks oli ka pensionide vabastamine valimisvõitluse objektiks olemisest. Ehk mida rohkem üks või teine erakond valimistele minnes väga suurele ja väga aktiivsele osale valijaskonnast, pensionäridele, lubab, mida suuremat pensioni lubatakse, seda rohkem hääli loodetakse saada. See on siin saalis sätestatud indekseerimisena, mis vabastaks just pensionid poliitilise kemplemise objektist“ (IX Riigikogu stenogramm, VI istungjärk, kolmapäev, 14. november 2001, kell 13:00, Tiit Sinissaar (Isamaa)).
Autor on advokaadibüroo Ellex Raidla partner, FinanceEstonia juhatuse liige.
