Breakbeat’i žanrit võib võtta kui heliteadust, uurimisvälja helide aegruumilises potentsiaalis. Ratkilleri uut albumit võibki seekaudu mõista kui konkreetse muusika (musique concrète) laboratooriumi, milles erinevad helikehad on võetud osadeks lahti, et leida neile uutmoodi koos- ja lahkutoimed. Sellele suunale osutab breakbeat’ist üleküllastunud „Deconstructorix“, mis juhatab albumi sisse helivahede ja vahehelide ilma. Sellises ruumis on aeg luubis, korduvuses, mis loob erinevust. Aja luupimist läbistab omamoodi tungiline sämpeldamine, millest tekkiv eklektiline rütm ja düstoopilised helipildid asetavad albumi dialoogi uuema tantsumuusikaga, mida on ilmekalt nimetatud ka kui dekonstrueeritud klubimuusikaks.

„Tacky Whack“ on Ratkillerile omaselt sundmõttele truu olemise näide,järjepideva ja eesmärgipäratu obskuurses helimaterjalis tuhnimise tulem. Selline muusika kirjeldab sõltuvussuhet, muusikafänni automatisme, tema alluvust digitaaltehnoloogiate lõpututele võimalustele. Lühidalt, selline muusika kirjeldab heli, mis juhib oma kasutajat.

Album näitab Ratkillerit kui loomalikku sämplerit, kelle instinktidest lähtuv konkreetne (tantsu)muusika mõjub nagu autistlik psühhedeelia. Ta üritab salvestada pideva sämplimise ja kordamisega midagi sisekõne või sisemuse taolist. Sarnaselt modernistide teadvuse voolu tehnikaga kasutab Ratkiller sämpeldamist. Lugudes nagu „Power of Tears“ ja „Prospect 13“ on heli kasutatud kui kaardistamist. Sämplid on omamoodi GPSiks, andes aimu erinevatest hargnevatest heliilmadest. Kuulaja viiakse düstoopilisse helifiktsiooni. Selles heliilmas sisenevad vokaalid hõigete, karjete ja kokutamise kujul tehniliste struktuuride sekka, võimendades albumi struktuurset skisofreeniat. Tekib teatud ristsaastumine, masinad, mis töötlevad hääli, ja hääled, mis glitch’ivad, häirivad masinaid. Nii nagu Ratkilleri loomingus ikka, on selle helilised tegelased idiosünkraatilised ja mutantsed. Nad sisenevad lugudesse valel ajal, on seal kas liiga kaua või liiga vähe, luues intertekstuaalseid sööste ühest helimaailmast teise nagu kiirkerimise peale jäänud kassetimängija.

Albumi viimane lugu „Pepelyuga“on kõige kuulajasõbralikum ja melanhoolsem, sisaldades suvelõpule omast magusvalusat funk’i. Temas kostev noore tüdruku hääl, mis hõikab midagi, millele referenti pole („Ja“), ja laguneb tuhandeks tükikks, moodustab ilusa metafoori „Tacky Whackile“ kui katsele salvesada oma sisekõnet.