Naistest ja kassidest

Rene Satsi „Minu Iirimaa“ ja Olavi Antonsi „Minu Tenerife“ on mõlemad tavalisest „Minu ...“ sarja teosest kirjanduslikult märksa kõrgemal tasemel, avades psühholoogiliselt ka põhjuseid, mis kaks meest Euroopa teise serva elama on viinud.

Rene Satsi „Minu Iirimaa“ alapealkiri „Armastus tuleb karjudes“ annab võtme lugejatele kätte: see on raamat Euroopa kõige kirglikumast riigist. Võiks ju arvata, et alatasa udusel ja külmal saarekesel peaks olema emotsioonid enam-vähem sama tasalülitatud kui Eestis. Nagu kirjutab vaimukas sõnaseadja Satsi ise: „Iiri riik on miskipärast tohutult igav, aga see-eest sulnis saar, kus [---] ärritava järjekindlusega kõlab kõikjal – nii kartulipõllul, lasketiirus kui ka hambaarsti ooteruumis – vaikne keldi harfimuusika.“ Ent võta näpust. Karmist Põhja-Dublinist pärit Francy armastab ööklubides „poksimas“ käia, nokib nina ja lööb harfiga lugejale pähe. See on pisut psühhopaatliku vaibiga raamat, kus juuakse kõvasti Guinnessi ja muud kangemat kraami, visatakse labidaid kraavi, üritatakse armastuse objekte magamise pealt ära kägistada ning välditakse laupkokkupõrkeid. Aeg-ajalt ilmub välja ka nutuse näoga Iiri politsei, keda tuleb karta samal palju kui Buratino filmi kurba Arlekiini.

Kui „Minu Iirimaa“ mässab konventsioonide vastu nagu Rahmaninovi Op 23. No. 5 lõpp, siis Olavi Antonsi „Minu Tenerife“ toob silme ette – või pigemini kõrvu – Tšaikovski „Väikeste luikede tantsu“: üksteise järel tõttavad jalgu loopides lavale pisikesed paarileheküljelised peatükid, kõigil valged kleidikesed seljas ja kollased plastmassnokad peas. Sest midagi muhedat juhtub selles Kanaari saartele elamakolimise õpetuses peaaegu kogu aeg. Erinevalt Satsi kohati groteski piirile lähenevast jokkeriirvest on Antonsi huumor väljapeetud ja eestlasliku ettevaatlikkusega doseeritud, et üht-teist jätkuks kindlasti kõigile 327 leheküljele. Ning seegi on tore lugemine, mis teeb põhjalikumalt tuttavaks Eestist kliimapagulusse viidud nunnude kasside Titi ja Pšoltiga, ümber Tenerife sõudes veedetavast pensionipõlvest unistava endise jäägripealiku Jaak Mosinaga, oma loendamatute ülesannetega mitte kõige paremini hakkama saavate Kanaari ameti­isikute ja tagakaanepildil mõnusalt varbaid päevitava autori endaga.

Kuigi raamatute tonaalsus on üsna erinev, on mõlemad tavalisest „Minu ...“ sarja teosest kirjanduslikult märksa kõrgemal tasemel, avades psühholoogiliselt ka põhjuseid, mis kaks meest Euroopa teise serva elama on viinud. Ning narratiivide varjus saab lugeja ka ohtralt näpunäiteid juhuks, kui ta peaks tundma: aeg on küps, et teha nii nagu nemad.