Berliini poisid: Leidsime Ameerikast Lennart Meri lapsepõlve mängukaaslase

“Härra president. Mul on teile üks tervitus edasi anda. Hans Berlinerilt.”

“Mida te räägite?!”

Ma ei ole veel kunagi näinud, et Lennart Meril oleks nii üllatunud nägu. Ta paneb parema käe põsele ja ahhetab.

“Ma helistasin talle. Ta elab Floridas. On pensionär.”

“Jah, muidugi on ta pensionär,” ütleb president enesestmõistetavalt. Lennart on 71aastane. Nagu ka klassi­vend Hans Berliner, keda ta nägi viimati enne Teist maailmasõda.

Mind ja fotograafi on lubatud presi­dendi sviiti pooleteiseks minutiks, et teda hotell Adloni akna ees pildistada. Õhtusinas helendavad otse ees Bran­den­burgi väravad, taamal kumab Reichs­tagi kuppel. Nüüd ei huvita pil­dis­tamine enam meid kumbagi.

Mina tahaksin küsida ja Lennart tahaks rääkida. Kuid praegu pole aega. Ta peab sõitma viivitamatult kohtumisele Joschka Fischeri, Saksa välisministriga. Seejärel tuleb pidada tähtis välispoliitiline kõne, kuid tekst pole veel lõplik. Bush või Gore? Jahmataval kombel ei selgunud täna, kes võitis USA presidendivalimised.

“Me jõuame rääkida lennukis,” langetab president otsuse. Suursaadik ja nõunikud tema ümber hakkavad õp­pinult rabelema. Olen juba uksest välja jõudnud, kui kuulen hõiget: “Aga kuidas te Berlineri leidsite?”

“Ameerika telefoniraamatust.”

Samal hommikul mürgeldavad Len­nart Meri kunagise kooli ees Tier­gartenis saja rahva lapsed. Türklased, araablased, sekka sakslasedki. Neegri­poiss lükatakse mängus pikali, kuid il­ma vihata.

Berliini vaim ei saaks olla rohkem muutunud. Ükski neist lastest ei tea, et trepikäsipuul liulaskmise eest karistati enne sõda ihunuhtlusega. Ettenägeli­ku­mad poisid kandsid pakse nahkpükse ega teinud teist nägugi. Tüdrukud valutult ei pääsenud, neile lõi õpetaja bambuskepiga mööda sõrmi. Ordnung muss sein!

Nüüd on preisi korrast säilinud sama vähe kui vanast linnapildist. Nagu suurem osa Berliini, oli ka endine 164. rahvakool pärast sõda varemetes. Algu­pä­raseid ornamentidega telliseid näeb ainult maja tagumisel küljel, muud on uuesti laotud.

Kui Lennart esimest korda kooli läks, oli ta viis aastat ja kolm päeva va­na. Oli 1. aprill 1934. Koju saabudes oli poisil kaasas trofee, saksa kombe ko­ha­ne hiilgelsuur tuutu maiustusi. Mui­du luterlane, hakkas ta isa soovil käima lähima kooli katoliiklikus klassis. 33­aastasele Eesti diplomaadile Georg Merile natsid ei meeldinud.

“Meie klass oli selgelt jagunenud nat­­­side pooldajateks ja nende vastas­teks. Lennart kuulus viimaste hulka. Meil oli kombeks va­h­e­tun­ni ajal õues suu­res ringis koos jalutada ja lõunaks või­­leibu süüa. Sageli sadas vihma, kuid see oli ainuke vaba aeg koolipäeva jooksul.”

Nende sõnade autor Hans Berliner polnud 30ndate Berliinis päris tavaline esimese klassi laps. Ta on juut.

Igal sügisel kuulutasid saksa poisid Hans Berlinerile kastanisõja. Berliner hakkas koos juudist klassivenna Fritz Rotsteiniga vastu. “Meie kaks ei saanud kunagi pihta. Meie tabasime neid aga üsna tihti.”

Teine kord sõimas koristaja poeg Berlinerit maja ees “juudiks”. Ta virutas solvajale ranitsaga pähe. “Ära nii tee,” manitsesid pärast vanemad, “sel võivad olla hirmsad tagajärjed.”

Kuidas oleksidki saanud hitlerjunged teisiti käituda? Ajupesu toimus koidust ehani. Iga hommik algas klassis ühise käesirutamise ja “Heil Hitleriga!”. Kell 8.30 õpetati kodanikuõpetuse tunnis natsiks olemist teoorias. Tasku­raa­matud ees, laulsid väikesed sakslased oma kodumaa teist hümni. Kaasa­kiskuv laul oli Horst Wesselist, punaste poolt tapetud noorest natsist.

Die Fahne hoch! Die Reihen fest geschlossen! / SA marschiert mit ruhig festem Schritt.

Õhtul kell kaheksa saabus praktika, kui linnas hakkasid liikuma täiskasva­nud pruunsärklaste kolonnid. Lum­matud lapsed lehvitasid marssijatele haakristilippe.

“Kõigil peale minu on lipud. Miks mi­nul ei tohi olla?” küsis Lennart üht tõrvikukandjate üritust nähes. Isa Geor­gi nägu muutus pahuraks, kuid poeg ei andnud alla. “Ainult täna õhtuks,” tegi isa lõpuks kompromissi ja ostis lipu­kese.

Kui isa saabus järgmisel päeval lõunasöögile, jooksis Lennart talle haakris­ti­lipuga vastu. See oli põhimõttekindla­le demokraadile liig.

“Isa haaras lipu ja rebis selle tük­ki­deks,” on president järgnenut ühes saksakeelses intervjuus kirjelda­nud. “Ma ei olnud teda veel kunagi nii vihasena näi­nud.” Ema Alice püüdis olu­korda peh­mendada, kuid sest ei tulnud midagi välja.

Õppetund mõjus. Koolipeol laulsid kõik Saksa hümni “Deutschland, Deutschland, über alles” ja tõstsid käe natslikuks tervituseks. Kätt ei tõstnud ainult üks poiss. Ootamatult ilmus tema selja taha pruunis mundris SA-mees, kes küsis: “Kas on raske või? Käsi püsti.”

Kuid õpetaja Anders julges olla tei­sel arvamusel: “Ärge teda puutuge. Ta on välismaa diplomaadi poeg.” Pruun­särklane lahkus leplikult.

See seletab, miks eelistab president rääkida oma lapsepõlvega seoses eel­kõige Pariisist. Kuid hirmsam oli alles ees.

Nagu selgub Georg Meri üles­tä­hendustest, saabus tema pere Sak­sa­maale 1. juulil 1933. Ta oli lõpetanud õpingud Sorbonne’is ja saanud töökoha Eesti Berliini saatkonna atašeena. Noo­re mehe nupp lõikas ja juba mõne kuu pärast sai ta ametikõrgendust.

“See viis meid ka esimese kokku­põr­keni Berliini politseiga,” ütleb Len­nart hiljem lennukis. Ta kruvib põnevust üles ja tunneb sest suurt mõnu.

“Hõõrusime suure rododendroni all kahte pulka vastamisi, et tuld teha. Ühel sõbral olid tikud kaasas ja ta tõestas, et nii jõuab tulemuseni palju rutem.

Kui esimene suitsupilv õhku tõusis, märkasime lähenemas kahte valges mundris ratsapolitseinikku. Me põgenesime, kuid hobu­sed jõudsid meile järgi. Jäime väärikalt seisma, küljed vastamisi. Siinkohal peab üt­lema, et minu varustus koosnes poolde selga ulatuvast sulgedega pea­kattest, särgist, pükstest ja puust tomahoogist.

Üks politseinik küsis: “Oo, indiaanlased, kes on teie hõimu pealik?”

Üks Lennarti hõimu indiaanlastest oli tema pinginaaber Antonius Nekum, hästikasvatatud saksa poiss. Toni isa oli kaotanud Esimeses maailmasõjas vasaku käe ja töötas postiametnikuna.

Ka klassivend Hans Berlineri isa oli sõjaveteran, kuid Raudristi kavaler. Ta oli elektriinsener ja võis lubada perele lahedat elu. Suures korteris elasid ka kokk ja teenija, kuid tööd jagus veel ühele koduabilisele.

Meride elatustase oli kusagil vahe­peal. Nagu meenutab presidendi vend Hindrek Meri, oli Saksamaal toiduga kitsas. Liha, munad ja või saadeti saat­konnale Eestist ning jagati köögis töötajate vahel. Iga perekond soolas oma või ise suurde tünni sisse.

Hindrek on sündinud Berliinis tal­vel 1934 ja jõudis seal lähedases juudi lasteaiaski käia. Ta jutustab vanemast vennast ise­loomuliku loo.

“Jõulude ajal teatas Lennart mulle, et tegelikult pole jõuluvana olemas. Ta lubas seda ka tõestada, sättides mu trepile istuma.

Endale pani vend ette jõuluvana maski, mantli selga ja läks ukse taha kella helistama. Kui ema ukse lahti tegi, kõneles Lennart midagi saksa keeles.

Alice Meri jäi ehmatusest tummaks, kuid tundis siis oma lapse ära. “Oled sina ikka üks vigurivänt,” pani ta pojale prohvetliku diagnoosi.”

Rohkem kui 60 aastat hiljem seisab Lennart uuesti sama maja ukse taga. Ka seekord on ta kostümeeritud, kandes valget kiivrit ja kitlit: “Lähme Schröderi poole!”

Saatkonda remontivad eesti ehitajad on jätnud püsti vaid kandvad sei­nad. Lennart otsib ruumidest pidepunkte. Ei midagi peale esimese korruse lakke maalitud kuue palja inglikese.

1936 toimusid Berliinis olümpia­män­gud. See on ainus olümpia, mille Lennart Meri on otsast lõpuni ära vaadanud. Isa Georg korraldas eesti sport­­laste asju ja sai priikohad VIP-tri­büünile.

Hitleri sõitu mängude avamisele ter­vitas linnas veerand miljonit inimest. Tänavad olid palistatud sõjaväelastega, pärast ajateenistuse taastamist eelmisel aastal oli neid volilt võtta. Täiskiilutud staadionil ootas 115 000 pealtvaatajat. Kõrvulukustav juubeldamine tipnes vaibuvate ja tõusvate hüüetega: “Heil! Heil! Heil!”

Eesti delegatsioon rõõmustas rahvast käe tõstmisega hitlerlikuks tervituseks. Soomlased seda ei teinud ja said kesise aplausi.

Seitsmeaastane Lennart Meri tundis ennast suurepäraselt. Aukülaliste loožil oli oma kohvik, kust sai piiramatus koguses kooke, šokolaadi ja trendijooki kakaod. “See oli mulle palju tähtsam ja muljetavaldavam kui kõik maailma võimumehed.”

“Isa, ema, vend ja mina lahkusime Saksamaalt 1937,” kirjutab Hans Flori­dast saadetud e-meilis. “Ka kõik isa su­gu­lased tegid sama. Ainult vanaema ei tahtnud kodumaad maha jätta. Ta oli ju­ba üle 80 ja leidis hiljem kindlasti otsa.”

Mida kaugemale, seda tervislikum. Berlinerid ostsid piletid Ameerika laevale. Lennart ei kuulnud sõbrast enam midagi.

Mõned kuud hiljem mängisid vennad Merid ja Lennarti pinginaaber Toni Eesti saatkonnas. Tuju oli lõbus nagu alati, kuni Hindrek ütles: “Aga me sõidame ära.”

Toni vaatas arusaamatuses Lennarti otsa, kes ei öelnud musta ega valget. Hindrek avas seepeale mänguasjade ka­pi. Kõik lelud olid juba pakitud. Toni sai aru... ja hakkas nutma. Südant­lõ­hes­tavalt nuttis ta ka 14. jaanuari õhtul 1938 Berliini raudteejaamas. Eesti välisministeerium vajas isa Georgi tee­neid Pariisis.

Pärast Torgaus ööbimist selgus, et keegi oli kirjutanud tolmusele autole näpuga “Deutschland erwache!” (Sak­sa­maa, ärka!) Natside hüüdlause ilmumise põhjuseks oli auto Prantsuse numb­rimärk.

“Hiljem pidasime me paagi täitmi­seks tanklas kinni. Jõime parajasti koh­vi, kui mehaanik tuli küsima, kas keegi on mootori kallal käinud. Minu isa ütles üllatunult, et tema ei tea sest midagi. Tuli välja, et keegi oli ühendanud süü­te­küünlad traadi abil bensiinipaagiga. Üks säde ja auto oleks õhku len­na­nud...”

Pärast juuti ja eestlast jõu­dis järg saksa poiste kätte. Sõja lõpus vajas Hitler Volkssturmis iga kätepaari, mis suutis püssi hoida.

Antonius Nekumit ootas ohvitseri­õpe. Koolipoisist sai langevarjur, kes võit­les Punaarmeega. Viimastes lahin­gu­­tes tapeti maha suur osa klassist, kuid Toni sattus Ameerika sõjavangi. Hiljem õppis ta rahandusametnikuks ja elas Lääne-Berliinis Spandaus.

Pärast sõda naases Lennart Meri Siberist Eestisse. Üllatus oli suur, kui ta nägi Antoniuse poolt pärast küüditamist saadetud postkaarte. Vanaema oli need alles hoidnud.

Brežnevi ajal tegi Lennart soome tuttava abil oma pinginaabri kohta Pu­nasele Ristile järelepärimise. Antonius oli elus ja peagi Tallinnas!

Oli 1970ndate keskpaik. Lennart jõudis kohale kümme päeva hiljem, sest oli jäänud Vene aatomijäälõhkujaga Wrangeli saare juures jäävangi. “Ma pol­nud ennast kaua aega pesta saanud. Keha must ja räpane, habe ajamata. Olin just duši all, kui Toni uksest sisse astus. Mul läks kaks päeva, enne kui ma sain ta naeratama.”

BMWga Eestisse sõitnud Tonil oli kaa­sas hunnik rublasid, millega polnud midagi peale hakata. Lõpuks ostis ta toidupoest piraka vorsti. Maitse oli nii ju­­be, et ainsana tundis ostust rõõmu Len­­narti koer.

Suvel 1978 õnnestus Lennartil saa­da haruldane luba perekondlikuks auto­­reisiks Ida-Saksamaale. Kui ta nai­se ja lastega Ida-Berliinis peatus, saabus pinginaaber laupäeval külla. Ja püha­päeval uuesti, sest lääneberliinlastel oli idas ööbimine keelatud.

Enne sõitu praadisid Toni ja tema naine Ruth ära saksalikult korraliku koguse liha. “DDRi naisametnikud olid väga kurjad. Nad lubasid võtta kaasa ainult koheseks söömiseks valmistatud toitu,” meenutab proua Nekum. Tema abikaasa Antonius suri 1990 vähki ja on maetud Spandau kalmistule.

Ma olen oodanud Lennart Meri jutule pääsemist kaua. Aga mul on tunne, et seda on oodanud ka tema. Eestlased on sõitnud viis päeva mööda Saksamaad autode, lennukite ja heli­kop­teritega. Pidanud raskeid kõnelusi kantsler Schröderiga Eesti astumisest Euroopa Liitu ja NATOsse. Imestanud öösel CNNi ees USA presidendivali­miste tohuvabohu. Maganud öösel ehk neli tundi, mitte rohkem.

Nagu lubatud, koidab see hetk Esto­nian Airi lennukis tagasiteel Rostockist Tallinna.

Märguande peale lähen len­nuki ta­ga­otsast päris ette, kus toolidel on must nahkkate. Ulatan presidendile suurendatud koopia raamatust “Who’s Who in America”. Lehekülg 294. Ülalt neljas lõik. Berliner, Hans Jack.

Lennart haarab paberi ja veab taevas tuksuvas Boeingus näpuga järje. “Võttis armeenlase naiseks? Lõpetas ülikooli aasta pärast mind. Tehisintel­lekti uurija? Uskumatu! Ja kirimale suur­meister...”

Pearaputus. Üllatused jätkuvad. “1968–1972 kirimale maailmameister. Maailma esimese eduka malearvuti Hitech üks loojaid.”

Stjuardess pakub hingeõhku värs­ken­davat kommi. President tunneb huvi selle toime vastu ja otsustab proovida. Pakki avades lupsab valge komm põrandale maha. Tüdruk ja mina kummardume seda võtma, kuid president jõuab ette. Nopib üles ja pistab suhu.

“Kui ma Jeruusalemmas olin, kü­si­sin ma Hans Berlineri kohta. Ja nemad ei osanud midagi öelda. Küsisin juutide tagakiusamise keskusest. Küsisin ini­mes­telt, kes saavad palka selle eest, et teavad teistest rohkem. See on etteheide mulle, et ma Hans Berlinerit ise üles ei leidnud.”

Oleme rääkinud üle poole tunni. Boeing hakkab Ülemiste kohal maanduma. Kuigi mootorite mürina tõttu on jutust arusaamisega raskusi, on kahju lõpetada.

“Telefoniraamatud sisaldavad alati rohkem infot, kui inimesed arvata võivad.” Boeing peatub sujuvalt nagu las­te­vanker. Lennart surub naeratades kätt.

Nädal hiljem saan Hans Berli­ne­rilt e-maili. “Ma lõpetasin just praegu te­le­fonikõne Lennart Meriga. Meie jutt kestis terve tunni ja see oli erakordselt huvitav.”

Ja mida ütleb Lennart? “Me oleksi­me võinud Hansuga rohkemgi rääkida, kui ma ei oleks riigi eelarvele mõelnud.”